9 aastat, 1 kuu ja 4 päeva hiljem

Eessõna

Sobrasin arvutis ja kukkusin otsa oma esimesele ning siiani viimasele reisikirjale. Kunagi ammu ammu, aastal 2005 üritasime maismaad mööda jõuda üle Uuralite asuvasse Salehardi. Ja seda suvel. Talvel on Komimaa kandis veidi lihtsam, sest külm on talveteed kandvateks teinud. Suvel on asi keerulisem. Reeglina talveteedel suviti ei kruiisita ning teedega on seal üldse omamoodi lood. 
Enne meid olid seda proovinud 2 seltskonda. Ühed sakslased veokatega ja ka ühed poolakad Land Roveritega. Saksidega oli kaasas ka somm nimega Göran, kes ka meie ekspitsi kooseisus oli. Meie eelkäijad feilisid, aga meil oli miskipärast kindel tunne, et meil see õnnestub. 

Lühendatud kujul oli see lugu kunagi ilm.ee lehel ja veel lühemana GO Reisikirjas. Täispikkuses on see siiani olnud ainult minu arvutis ning kaustikutes ja kui ma ei eksi, siis ega ta kaustikust veel päris lõpuni ümber kirjutatud ei olegi.

Sõitu läksid 10 meest ja 4 spetsiaalselt ehitatud maastikuveokit. 
1 auto Eestist ja 3 eksemplari Soomest:

Eestlaste jõugus olid peale minu veel Aleksander Suur, Margus Peets ja Benno Raime ning liikusime me 6x6 Volvoga C03-ga.

Sommid olid 2 Unimogi ja 1 Sisuga. 
Unimog 1 - Harri Keinanen ja Kari Tannijärvi 
Unimog 2 - Göran Asplund ja Ari Vakkinen
Sisu - Timo Eklund ja Henrik Fageström 

No vot ja puhtast nostalgiast tekkis tunne, et hakkaks seda lugu jõudumööda üles upitama. Lappaks korra uuesti läbi need pildid, mis mul neid ridu lugedes silme ees jooksevad. Elaks uuesti läbi emotsioonid. Tore on kui seda marupikka juttu keegi veel peale minu sirvida viitsib, aga ennekõike on see siia kirja pandud puhtalt enda jaoks.

Kõik see sai ka üles filmitud, aga millal ma videomaterjal edimiseni jõuab, seda teab vaid Kauge Homme.

Selline see plaan meil lühidalt kokku võttes oli.

Lemo 
10.september 2014

Tallinn  

Päevik - Pihiisa

Mis kuradi pärast inimesed peavad päevikuid? Igavusest? Edevusest? Suhtlemisvaegusest? Igaühel on tuline õigus oma arvamust avaldada ja teistel on täpselt samasugune õigus teda ignoreerida. Või hoopis kuulata. Minu puhul ilmselt oli tegemist vajadusega enda jaoks olulised juhtumised kirja panna ja mõnikord ka emotsioone välja elada. Kuna väiksemas seltskonnas mis pikalt koos, võib emotsioonide välja näitamine mõjuda pikas plaanis grupi tervisele halvasti, siis nina vihikusse pistmine ja kirjutamine oli sellistel puhkudel abiks. Vaikne protest või pihtimus oma vaikivale ja kõike kannatavale paberist sõbrale – päevikule.
Nüüd üle vaadates ja terasid sõkaldest eraldades jooksevad sündmused filmijuppidena taas silme eest läbi. Katsun oma 32 päeva Venemaal kuidagi saba ja sarvedega looks vormida, et arusaamisele jõuda miks ma kogu selle jama ette võtsin. Ja kaustiku võtsin ma kaasa täiesti alateadlikult. Algselt ei olnud mingit plaani sinna miskit kirjutada. 

Proloog

Kogu lugu algas 2004. aasta lõpus kui Aleks ehk Aleksander Suur tegi ühe kummalise ettepaneku. Seda noobli nime ning (toona) oma nimele vasta koguga isandat mäletan 1999 aastast kui ta UUNO raadios käis ennast kirja panemas maasturite võistlusele. Järgmisel aastal organiseerisime sama võistlust juba koos ja nõnda see tutvus sündiski. 
Laia silmaringiga mehe suust tavaliselt rumalaid mõtteid ei kuule. Ta rääkis mulle telefonis linnast nimega Salehard ning plaanist jõuda sinna ratastel. Ega ma ei osanud suurt mõhhigi selle jutu peale kosta, sest Salehardi asukohast oli mul umbes sama palju aimu kui keskmisel Salehardi elanikul Kärdla kohta. Jutt hakkas peas tiirlema ja ei jätnud rahule. Ühel ööl küljelt küljele viseldes otsustasin, et tuleb minna. Uni tuli koheselt. Kui mõni põnev asi võib sinust lähedalt mööda minna ning sul on reaalne võimalus sellele rongile hüpata, siis jääb ikka kiusama küll. Mul ei olnud aimugi millele ma jah ütlesin, aga sisetunne ütles et ühele väga väärt värgile. Järgmisel hommikul helistasin Aleksile, teatasin oma liitumisest ning praadisin ennast selle mõttega veel õige mitu kuud. Otsus oli tehtud ja kui olin ennast ära praadinud, siis andsin oma plaanist ka sõpradele ja tuttavatele teada. 

Möödus kuid ja pilt järjest klaarus nagu suure vaevaga kokku minev puzzle. Salehard asub teisel pool Uuraleid, Obi jõe suudmes, endises koonduslaagrite piirkonnas. Salehardist läks läbi kurikuulus Stroika 501 ehk raudteeliin mida mööda taheti hakata Siberi rikkusi tsivilisatsioonideni vedama. Kurikuulus oli see ehitis seetõttu, et raudtee, mis kunagi ei valminud nõudis 300 000 sunnitöölise elu. Arulagedalt suur hulk süütid hingi, mis jääb küll väidetavale Valge mere kanali ehitusel ohvriks toodud miljonile alla, kuid on ikkagi üle viiendiku Eesti elanike arvust.

Ettevalmistused ja proovisõit Karjalas tegi mind tuttavaks ka osade ülejäänud ekspeditsionistidega – Benno, Marguse, Harri ja Kariga. Kuigi oli plaan kogu seltskonnal kätt ja tehnikat proovima tulla läks liikuma neljast masinast kaks ja neistki üks ilma vintsi ja muude vajalike lisadeta. Ainukesed kes olid tõsiselt võtnud olid eestlased. Margust olin eelnevalt mõnel korral kohanud seoses maasturite võistlustega ja kunagi toodetud telesaatega “4x4 Ametlik Armuke”. Bennot nägin esimest korda talvisel safaril Kõrvemaal. Seal kohtusin arvatavasti ka Kari ja Harriga. Täpselt enam ei mäleta.

Viis päeva autoelu metsas andis kätte esimese meki. Mee lakkumine see olema ei saa, see oli selge juba päeval mil otsustasin minna. Tegelikult oli täitsa mugav ja hubane ning meie Volvo väike "kuut" mahutas üllatavalt palju. Mind huvitas inimeste omavaheline läbisaamine. Mina kes ma ei lähe oma masina, vintsimise ja täppissõidu võimeid proovile panema, kuidas ma nende pühendunud fanaatikutega läbi saan. Äärmuslikes olukordades paljastub inimese tõeline pale. Lahkusime sõpradena. Suveniiriks võtsime kaasa kaks lehekülge tihedalt täis kirjutatud märkmeid korrigeerimist ja parandamist vajavate asjade loeteluga.

Tulles tagasi Baikalilt oli mul napp kaks ja pool nädalat stardini Salehardi poole. Tagasitulekupäeva hommikul viisin viisataotluse sisse. See oli siiski liiga hilja selleks, et saada midagi enamat kui ühe kuu viisa. 
No hea küll saab vast hakkama ... .

2005 aasta hilistalvel tehti Kõrvemaa karjääris sooja ja tutvust.
Kaader videost. 

Enne minekut.

Päev enne hakkasime autot kokku pakkima. Minu ülesandeks oli mägi toidumoona ja muud olulist mahutada ilmselgelt väikestena tundunud panipaikadesse. 
No pekki, see kola ei mahu ju siia ära. Ok, hakkan jupikaupa paigutama ja vaatame siis mis asjast välja tuleb. 5 tunnise pakkimise järel selgus, et ühe sellise mäe oleks veel autosse ära paigutanud. Järelikult ikkagi on maakera sees teine maakera, mis on natukeme suurem ... . Minu missioon oli sellega täidetud. 
Minu enda kraam oli juba pakitud ja kaasas, sest kodust ma enam läbi minna ei plaaninud. Võtsin kursi Saue lähedale Uus-Klaoksesse, kus sõprade Ranno ja Janne juures oli Baikali piltide vaatamine. Jube vahva. Võtsime napsi ja nuumasime ennast perenaise tehtud imemaitsva toiduga. Toas tundus jube palav ning kere vajas aklimatiseerumist. Seetõttu kolisin oma mati ja magamiskotiga pererahva aia ja oma auto vahele magama.

Minek

Minek

6.august  2005 – laupäev.

Hommik tuli raskelt. Tunne nagu oleks öösel küünarnuki närvi pihta laksu saanud vastas tõele. Laksu andjaks oli herilane. Ajasin ennast kotist välja. Oli väga õbluke olemine. Erilist isu ei olnud, aga kasvav organism vajab toitu. Käisin käbedalt kodust läbi, sest nagu ikka oli miskit maha jäänud. Piibufiltreid oli ka vaja, seega järelikult ka poodi. Filtrid, kolm vanakat ja jehhat sadama poole. 
Saatjaskond oli kenakesti suur ja neid tuli aina juurde. Mulle olid lehvitama tulnud Ranno, Reigo, Hegi ning lõpuks jõudis jooksujalu kohale ka Rasmus. Sõber Teet tõi mulle reisimoonaks kaasa Muraste suvilast nopitud kurgi. Aitäh sõber. Kihk oli minna ja sõbrad ka kaasa võtta. No kasvõi kuidagi nii, et kui vaja siis saaks neid taskust kuidagi sobival hetkel välja võtta ja käima tõmmata. 
Tšau pakaa. Kadusime lehvitajate silmeulatusest. 
No nii. Sedasi see siis algab. 
Laevas üritas üks parkimiskorraldajatest tulutult kinnitust ümber meie rehvi tõmmata. Lõpuks tal see vist ikkagi õnnestus. Laevasõit nagu ikka – paar tundi pantvangi tunnet ja oligi Helsinki. Meie hirmud samql ajal toimuva kergejõustiku MM - iga kaasnevast liikluskaosest jäidki hirmudeks. Esialgsete juttude järgi pidi toimuma meie sommidest kaasteeliste mastaapne ärasaatmistseremoonia kuskilt südalinnast, aga seda ilmselt ei jõutud korraldada ... . 

Kohtumispaik pidi olema ühe ekspitsile siirduva tiimi maja esine. Selgus, et sommid olid "juba" läinud toidumoona ostma ning siis kohe hakkavadki pakkima. Parem hilja kui üldese mitte. 
Ei olnud meil huvi istuda Helsinki äärelinnas ning jälgida kaasteeliste pakkimisprotseduuri. Lahkusime elegantselt pealinnast ning suundusime umbes kella kolme paiku Vaalimaa poole. 

Kell viis olime Vaalimaal ning hakkasime somme ootama. Ootasime 5 tundi, mille sisustasin erinevate asjade ostmise ning suitsetamisega. Üks ostetud asjadest oli näiteks Õhtuleht, kus meie eelseisvast retkest pajatav lugu sees. Oli hakanud vihma sadama. Pika peale saabusid kõik osalised ja nende teelesaatjad kohale. Ärasaatmistseremoonia toimus hoopis väiksemas formaadis Vaalimaa parklas. Kuna ma ei olnud peale Kari ja Harri teisi näinud, siis polnud mul aimugi, kes saabunutest on reisilised ja kes saatjad. Eks see selgub siis kui piir hakkame ületama. 

Meie, kaks sommide Unimogi ja üks Sisu Vaalimaa piiripunktis. 

Kaader videost

Soome piir. Tükk tühja ja jube räpast eikellegimaad ning seejärel vene piir. Üle saime üllatavalt libedalt, kuna suutsime ennast sõiduautode rivvi suruda. Veokate rivi oli kõva 5 kilti pikk. Kell 23:09 olime ametlikult Venemaal, kus kõik eluks vajalikud asjad on umbes poole või isegi rohkem odavamad. Seega suundusid kõik 24 tundi avatud djuuti frii kioskeid rüüstama. Kes limonaadi, kes lahjat-kanget napsu, kes tubakat, kes muusikat. Teades eelmisest kogemusest, et siin leiduvad tavaarid on tublisti odavamad kui näiteks Piiteris, tegin esimese korraliku rublahävingu ning ostsin kohe hulgaliselt mussi, surrogaate ning õlut. Kuigi ma teenisin oma ostudega ära peamiselt karskalstest koosnevate autokaaslaste ebaleva pilgu, ei lasknud ma ennast häirida ning avasin rahumeeli esimese surrogaadi. Neslabõje kokteilõ. 
Surrogaadi austava nime andis purgis leiduvatele alkohoolsetele segujookidele Baikali reisi ajal sõber Renku, kes oli nõus enne kuivama kui purki villitud meloninapsi jooma. Kui Eestis on erinevad ginid ja siidrid kuni 5,5%, äärmisel juhul 7,5% alkosisaldusega, siis venest ei ole mõtet alla 7 voldilist otsida. Ja siidrit ei ole mõtet üldse otsida, sest Sidori nimeline 9 voldine rüübe ei ole kuidagi seotud meile teada oleva siidriga. Vene päritolu limonaadid ja muud mittealkohoolsed janukustutajad omavad ühist märksõna sahhariin, mis annab neile kordumatult talumatu “light” meki. Niipalju siis karastusjookidest. 
Laagrisse jäime Viiburi taha ühe bensuka parklasse. Esimesel reisipäeval liikusime kokku 425 kilti. Arvestades ühe otsa pikkuseks 4000 kilti, siis üle 10 protsendi teest oli selja taga. 
Pole paha.

Kilometraaž 425 km, kokku 425 km.

Esimene öö naril

7. august 2005 – pühapäev.

Eilne õhtu venis pikaks ja koikule sai alles kell kolm. Meie multifunktsionaalne Muhvi auto muutub öösel täitsa mõnusaks kuid väga tihkeks hotellitoaks. 4 inimest (kui Aleksit arvestada, siis tegelikult 4,5 inimest) ja kogu maine vara pluss varuosad ning toidumoon umbes 7 ruutmeetril. Magama minek toimub kindlas järjekorras. Kõigepealt Margus kes magab sõidusuunda vaadates üleval paremal naril, seejärel Aleks kes magab vasakul all, seejärel mina vasakul üleval. Siis laotatakse asjad, mis päeval üles tõmmatud naride ja seina vahel loksuvad, ühtlaselt auto põrandale ja laua peale ära ning alles siis saab Benno oma "voodi" lahti lükata. See voodi on tegelikult pink, mis ukse all vastu kuudi seina seisab. Hommikul toimus kõik täpselt vastupidises järjekorras, mis tähendas seda, et Margus sai alati kõige kauem magada ... . Kuigi oli planeeritud iga hommik kell 8 liikuma hakata, ärkasime kell 10:30. Esimene öö naril annab kehale tunda. Isegi Vaalimaalt ostetud tekk, mis oleks pidanud pikutamist pehmendama, ei olnud oma tööd teinud. Keha vajab harjumist. Kuniks tsivilisatsiooni on, ei ole mõtet raisata moona ja aega hommikusöögi tegemisele. Võtsin bensukast paar pirukat ja natukene liiga kauaks kuumarauale jäänud kohvi, mis lükkas pealage hõõruvad pilved veidi ülespoole.

Minu pesa, mis päevaks tõmmati lakke rippuma, et veidigi kuudis liikuda saaks.

Kell 12 hakkasime liikuma Peterburi poole. 73 kilti enne Piiterit tehtud peatus osutus oluliseks. Sisu tiim avastas, et pärast õli kontrolli olid nad unustanud õlivarda tagasi panna ning olid kuni siiani kimanud õlirida taga. Meie olime lahti saanud ühest plastikust õlikankust, mis oli alla andnud kuumale summutile. Et vältida mõtetuid sekeldusi Suures Linnas, sõitsime Neevalinnast ringiga mööda ning saabusime kell pool kaheksa õhtul Tihvinisse. Kuna vahepeal suurt midagi vaadata ei olnud, siis olin sisustanud aja unega. Öö jäi üürikeseks ja kuna taga kuudis on vaid kolm pisikest akent, millest on üsna ebamugav välja vaadata, siis mis ma siin ikka konutan ja teekannuga tõtt vahin. Uni oli väsitav, sest kiirusel 70 kilti tunnis hakkas siinses 25 kraadilises kliimas mootor üle kuumenema. Ainus võimalus mootorit jahutada on sisse lülitada kuudi soojendus. Kui ma neid ridu päevikusse kirjutan, siis näitab termomeeter 32,7 kraadi. Vahepeal käisime ka 35 peal ära. Eks katsu saunalaval magada. Aga Aleksil ja Margusel on kabiinis olukord veel hullem, sest nemad istuvad veel väiksemas ruumis teine teisel pool kuumavat mootorit.

Küljeakna saab küll lahti teha, aga jalad saavad kindlasti valmis.

Narva suurune Tihvin on pühapäeva õhtuselt vaikne. Sommidel oli vaja kaablit ja minul oli kinnisidee osta CD mängijaga "sang", sest selgus, et Volvosse paigutatud CD mängija ei võta jalga alla. Plaan ei kõlaks üldse utoopiliselt kui poleks pühapäev ... . Ahjaa, oleks peaaegu unustanud, paar tundi tagasi soetasime pangetäie kukeseeni. 300 rutsisest pangest sommidele sai 150 rutsine pange eestlastele. Keeltele tasub pihta panna ... . 

Tihvin jäi meie rahakotist puutumata ja meil vajalikud asjad saamata. Kuna saunas magamine enam pinget ei pakkunud, siis otsustasin sisustada aega lugemisega. Viimastel aastatel on lugemine kuidagi eriti vaevaliselt edenenud. Piinlik isegi mõelda selle peale. Olin kaasa võtnud 2 raamatut, millest esimene oli Lennart Meri “Virmaliste väraval”. Lugu tema rännakust nukamaale ja kirdeväila avastamisest, mis tihedalt läbipõimitud Tartu Ülikooli kasvandike saavutuste ning ajaloolis elulooliste lugudega. Pull värk, me liigume geograafiliselt samas suunas, ainult tema oli siin 30 aastat tagasi hea mitusada kilomeetrit põhja pool.

Laagrisse jäime Tihvinist 20 kilomeetrit idas. Kuskil siin lähedal on küla ja eemalt on kosta mööda vuravate autode häält. Kell on 10 õhtul kuid õhusooja ei paista see heidutavat. Õues on jätkuvalt 25 kraadi. 

Õhtusöögi tegemise käigus avastasin väiksemalt Sisu poisilt, kelle nimeks Harri, CD mängijaga maki. Nii nii nii. Ega ta ju ei kuula seda päeva ajal niikuinii. Mis ta seal loksub veokakastis, läheb veel katki. 
Nii ma saingi endale "kuuti" lustikummuti. Sõidud muutuvad palju meeleolukamaks ning vähemalt tuhat rutsi puhast kokkuhoidu. Tänane 420 kilti, kuumus ja loksumine olid mehed päris ära väsitanud. Pikema istumiseta kolisime magama, sest ees on veel 3200 kilti ning kurjad keeled räägivad, et juba homsest saab asfaldilust otsa.

Kilometraaž 420 km, kokku 845 km.