Esimene argipäev

8.august – esmaspäev.

Üks ühine iseloomujoon on eestlastel kindlasti – meile meeldib magada. Plaanitud start oli kell kaheksa. Suure vaevaga saime veerand tundi plaanitust hiljem liikuma. Sommid ukerdasid juba kella seitsme paiku murelikult ümber meie massina ning üritasid võimalikult palju “juhuslikku” kolinat teha, et me ikka kindlasti üles ärkaks.

Öö oli põrgu. Jube palav ja niiske. Magamiskoti lükkasin kohe jalutsisse ja kui oleks võimalik olnud siis oleks nahk sama teed läinud. Eile õhtul korda tehtud ventilaator veidi leevendas olukorda kuid ebaregulaarsest toitumisest tingitud öise gaasirünnaku vastu oli see pisike propeller jõuetu. Nüüd on juba täitsa ok. Väikselt Harrilt elegantselt konfiskeeritud CD mängija, teeb olemise siin kuudis koduseks. 

Meie suund on võetud Tsherepovetsi ja oblastikeskuse Vologda peale. Enne suurde linna minekut pingutasime igaks juhuks generaatori rihma. Selgus, et automehhanik, kes Volvot sõiduks ettevalmistas oli tiba halturtsi teinud – geneka alus ehk mootori kinnitus oli pooleks murdunud. Pole siis ime, et geneka rihm vajas pingutamist. Õnneks selgus see siin, aga mitte kuskil keerulisemas olukorras. Kuna meil oli lisaks varuosadele kaasas ka terve töökoda, siis otsustasime teha keevitamise pausi. Selleks sobis ideaalselt tööstuslinn Tsherepovetsi lähedal asuv sillaalune. Kere kilkas rõõmust, sest ihu nõudis kasimist. Ei. Ta suisa röökis selle järele. Kasutasin võimalust ja pesin ka särgi jões puhtaks. Vesi oli soe ja räpane. Vool oli rahulik ning kannatas täitsa ujuda. 

Kella neljaks olid remondi ja muud protseduurid lõppenud ja liikusime edasi Tsherepovetsi poole, kus Aleks oli käinud ning teadis rääkida, et see on üks tõhus tööstuslinn. No Sillamäe mõtlesin mina. Ise oled Sillamäe mõtles ilmselt samal ajal Tsherepovets solvunult, sest kõik Eesti tööstuslinnad kokku oma hiilgeaegadel olid vaid kaduvväike osa sellest mida silm nägi. Sellist pilti ei olnud mina veel enne näinud. Linna kohal oli tolmu ja suitsu kuppel ... . 

Tööstuslinn Tšerepovets. Netist laenatud pilt.

Omamoodi võimas pilt. Kindlasti on kõik inimesed tunnetanud oma väiksust looduse ees. Olgu see siis looduse stiihia või maaliliselt ülev keskond. Sarnane tunne, aga skaala teises otsas – see oli aukartus ehk hirm tööstuse ees, kus inimene peabki tundma ennast tibatillukesena. Teeäärsed keemiast läbi imbunud taimed olid kaetud paksu hõbehalli kihiga. Rohelised on siin ilmselt ainult fosforist läbi imbunud kalaluud. Korstnaid tundus olevat rohkem kui maju ning paljudel neist musta suitsu ajav tulelont krooniks. Siin on tervislikum teha üks suits teise järel, sest õhk, mis on täis tervet mendelejevi tabelit, ei kannata hingata. Inimesed on siin sama tõrksad kui õhk, aga sellises keskonnas ei saagi vist teistsugused inimesed elada. Pärast Tallinnas avastasin, et need sini puna valge lennukit kujutava etiketiga tikud on toodetud Vologda oblastis, Tsherepovetsis. Selline oli siis Tsherepovets – linn aastast 1777.

Vaatamata meie siirale plaanile sõita välja Vologdani keerasid meie põhjanaabrid laagrisse. Kell saab ju kohe kaheksa ja graafikust tuleb kinni pidada. Maandusime kena jõe ääres, mille vastaskalda küngastel oli näha kahte küla. Enne lõplikku autode paika panemist üritas meie Piinatud Geenius Pedro ehk ilma vintsita somm mind alla ajada, sest ta põhimõtteliselt ei vaata tagasi. Selle suure põgenemise käigus olin teinud selliseid pantrihüppeid, et telefon taskust pudenes. Õnneks ei olnud Pedro sellest üle sõitnud, õnneks olime leviga varustatud piirkonnas ja kukkumine piisavalt pehme, et ma Aleksi telefonilt helistades oma sidevahendi kõrgest rohust kostvate appikarjete peale üles leidsin.

Maastiku poolest on siin suht lage kuppelmaastik nagu Karula Rahvuspargis. Mastaapsed pääsukeste parved hoolitsevad selle eest, et meil mõttetult palju sääsetõrjevahendit ei kuluks. Looduses peab valitsema tasakaal. Oleme Aleksiga kokavoorus ning Benno ja Margus pusisid jätkuvalt geneka kallal. Genekal oli nimelt viimasest, kella neljasest, keevitusest alles vaid pooled poldid. Hea seegi. 

Kell on pool üksteist õhtul. Meil on kõht täis ja nüüd ka genekas kõigi nelja poldiga kõvasti kinni. Osad sommid on magama läinud ja osad juba tülli pööranud. Põhjus teadmata. Ilmselt neil endilgi. Eilne jutt asfaldi lõppemisest siiski paika ei pidanud, homse kohta ei tea keegi kurat. 

Öö on tulnud maa peale ja ainus, mida silm veel õues seletab on läheduses asuva oblastikeskuse – Vologda kuma. 

Täna on selja taha jäänud 414 kilomeetrit.

Kilometraaž 414 km, kokku 1259 km.

Liigume jõudsalt

Teisipäev 9 august

Öö oli rahulikum kui eelmine. Ei olnud liiga palav ning kui Margus ventilaatori välja lülitas jäin isegi sügavalt magama. Ärkasime kell 7 ehk Eesti aja järgi kell 6. Kuna laager oli jõe ääres, siis kasutasin võimalust ning äratasin oma kere savipõhjalises ahtakeses jões. Hommikusöögiks ette nähtud aeg kulus sõnumitele vastamisele mistõttu kartulipuder tuli mokkade vahele mahutada suuremate portsjonitena. Kohvi loksub siiani kruusis. Pool tundi pärast liikuma hakkamist olime juba oblastikeskuse eeslinna tanklas, mis pakkus mulle uut ja huvitavat surrogaadivalikut.

Kell 9 jõudsime siis Vologdasse, kus ootas meid turg ja kauplus. Sõna turg tekitab Eesti meestes juba kerget allergiat, aga mulle meeldib konnata ja vaadata elu olu ning suhelda inimestega. Seekord jäi meie meeste sõna peale ja Vologdast aerutasime ühtlase tempoga läbi. Siin elavad rõõmsad inimesed kes hõikasid tervitusi ja lehvitasid meile. Arusaadav, nad ei pea ju Tsherepovetsis elama.

Võtsime suuna Arhangelskile, et siis 40 minutit peale Vologdast lahkumist itta keerata. Kui keegi tahab teada kust kohast tuleb ära keerata, siis märgiks tee ääres asuv posti otsa aetud teerull ... . Igasugustest asjadest tehakse siin kultuseobjekte.

Kaks tundi mööda maanteed ja pool tundi pärast keskpäeva jõudsime väiksesse ja palavasse Totma linnakesse, mille asutamisaastaks lugupidamist vääriv 1137. Siin olid estid minu rõõmuks sunnitud sommide survele alla andma ning mindi turule. Inimesed on siin oma olemiselt väga muhedad, aga kohalikust keelest suurt midagi aru küll ei saanud. Vahtisin neid nagu Simpsonite koer läbi kaamerasilma ja naeratasin. Temperatuuri järgi tundub olevat Kesk Aasia. Kohalikud ütlesid selle täitsa normaalse olevat. Kontinentaalne kliima – suvel palav ja talvel käre külm. Turul domineerib hiina kaup. Vaikne hiiliv revolutsioon.

Kell kaks teeme Semba jõe ääres lõunapausi, kus kasutasin taas võimalust ennast vette kasta. Vesi on soe ja põhi mudane. Värskenduseks täitsa sobilik. Paralleelselt Sembaga liigumegi edasi ida poole. Tee on tühi nagu kell ja lainesse sõidetud asfaldi ääres on näha vaid teetöölisi. Venemaal käib praegu tohutu teede ehitus. Sellel sirgel ja igaval teel oleks juhtunud ka esimene suurem jama. Kümme minti enne kella nelja jäi Pedro .) roolis magama ja õnneks oli tema paarimees piisavalt kiire reaktsiooniga, et tõmbas halli unimogi kraavipervelt teele tagasi. Alles nüüd oli Pedro nõus loovutama rooli oma kaardilugejale, kes sommide poolt oli kaasas operaatorina ning kelle nimeks oli Vakkinen. 

Tajun täiesti põhjendatud küsimust: Kes on Pedro? Pedro on Göran. Seesama mees, kes saksidega siinkandis juba korra käinud. Tema tuli seekord reisile ilma raadiosaatja ja vintsita ning kõige krooniks kipsis jalg, mis tõtte ma hakkasin teda Puujalg Pedroks kutsuma. Jah ma tean et see on ebaviisakas, aga tema poolt on sama ebaviisaks tulla sõidule ilma ettevalmistuseta ning seisukohaga, et te ju vintsite mind välja. Niisiis Pedro

Kell kolmveerand seitse saabusime näärivana kodumaale. Nii reklaamiti välja linna nimega Velikij Ustjug. Meie kutsusime seda Velikij Utjugiks (utjug on vene keeles triikraud) ja kujutasime vaimusilmas ette, et siin oleks võinud linna piiril olla tavalise posti otsa aetud tanki, lennuki või teerulli asemel mastaapne triikraud. 
Nagu ikka linna piiril oli ka siin DPS ehk Dorozhnaja Patrulnaja Sluzhba ehk liiklusmiilits. Kui meil senini oli DPSide üllatavalt libedalt läinud, siis seekord peeti meie imemasinad siiski kinni, aga seda ilmselt puhtast uudishimust, sest sama targalt sõitsime me üsna pea ka edasi. Näärivana kodulinnas vaadati meie karavani taas suuril silmil ning lehvitati rõõmsalt. Tegime bensukas peatuse ning tankisime autosid. Mina tankisin oma plaadikogu. Kohalikelt rekkajuhtidelt saime teada, et Uhtani viib veel 700 kilti asfalti. Seejärel peaks veel 25 kilti teed olema ning siis on shlush ehk žopa. Vaadates meie keskmist edenemiskiirust tähendab see veel poolteist asfaldipäeva, mille vastu mul otseselt midagi ei olegi.

Nagu päevaplaan ette nägi jäime kaheksa tuuris laagrisse. Parkisime masinad Krasavino nimelise küla lähedal Dvina jõe kaldale. Laagripaika otsides on meil tingimuseks sümpaatne eraldatus. Selle otsimisel märkasime keset põldu puusalus seisvat kirikutorni, mille punaseid telliseid võimendas oranzhiks värvunud õhtupäike. 

Nukker obelisk kõige kaduvusele. Kaader videost

Sommid suundusid jõe äärde ja meie keerasime oma ratsu nina kiriku poole, et hingata sisse ajalugu. Kirikut ei olnud kasutatud juba mitukümmend aastat, sest idas asuvast portaalist, milleni viis lai ja praktiliselt lagunenud trepp kasvasid juba läbi jämedad puud. Vaatamata tuule, jää, vihma ja inimese tõhusale hävitustööle olid lae ja seinamaalingud ning seintele jäädvustatud pühakirjad üpris hästi säilinud. See mis tugevas usus ja südamega tehtud, seda nii lihtsalt juba ei võta. Seistes seal maha jäetud pühakojas ja vaadates läbi seinapragude tungivate päikesekiirte punakas valguses neid tundmatu meistri poolt maalitud ikoone ootamatult suur ja kurb tunne. Kui kaduv on kõik inimese loodu ja kui suur looja on loodus. Koht mida kunagi aukartusega vaadati ja kus värinaga hinges inimesed hingeõnnistust palusid on tänaseks õnnistaja poolt maha jäetud. Veel mõned aastad ja seinamaalingud on vaid aimatavad.

Laagripaigas oli selgelt näha kui madal veetase tegelikult on. Vesi oli jube soe.Madal veetase ei takistanud vannivõtmist ning kõhuli vees olles sai sügavamas kohas isegi pead vee all hoides juukseid pesta, mis selles leitsakus suisa igapäevaseks vajaduseks oli muutunud. Suurema osa päevast veetsin ma ju 30 kraadises kuudis kus õhuniiskus oli ligi 80 %. Põhisängis oli vesi kindlasti üle pea, aga selles jõeharus kus mina kõhuli olles vee alla mahtusin on tavaoludes veesügavus umbes kolm meetrit. See on hea uudis, sest tõenäoliselt ootavad meid ees nii mõnedki jõeületused ja madal veetase annab selleks kindlasti palju rohkem võimalusi.

Pärast õhtusööki pääsesin sommide “sidekeskusele” ligi ning sain üle sati saata esimese lühikese reisikirja ja paar pilti. 

Päeva teekonna kohta läksid andmed lahku. Meie spidokas näitas 446, sommide GPSid üksmeelselt 490 ja Kari Unimogi taadeldud sõiduketas 473. 

Eks ta siis umbes 470 kilti ole.

Kilometraaž 470 km, kokku 1729 km.

Asfaldilt maha

Kolmapäev 10. august.

Mälestus eilsest soojast veest vedas mind hommikul esimese asjana jõkke. Öö oli vett paari kraadi võrra jahutanud, aga 26 pügalat üle nulli on ka täitsa talutav temperatuur. Meil hakkab välja kujunema hommikune rutiin. Kuna Benno vaeseke peab esimesena ärkama, siis on ta enda peale võtnud ka kohvikeetja austava ülesande. Benno jaoks on ärkamissignaaliks telefoniäratus, mille kõik ülejäänud fikseerivad kuid ei reageeri. Seejärel tõmbab Benno käima sommidelt laenatud sanga, millest kohaliku jaama puudumisel hakkab kostma eelmisest päevast sinna jäänud plaat. Minu jaoks on ärkamissignaaliks koduselt vilistav kohvikann, mille Ben eelneval õhtul on veega täidetuna väiksele gaasipliidile valmis pannud. Kuna olud on kitsad, siis minu jahmerdamine sunnib Aleksit silmi avama. Kõige viimasena annab elumärki Margus, kes sirutab kuskilt pimedusest käe aurava kohvikannu järele ning avab tagumise ukse ning läidab sigareti. Nii on olnud kõik need hommikud kuid alles nüüd panen seda rutiini tähele. Täitsa lahe. See on ka ainus kindel asi, mis meil siin praegu on.

Meie järgmine sihtpunkt on 50 000 elanikuga rajoonikeskus Kotlas. 40 000 elanikku mujal rajoonis annab tunnistust sellest, et kant pole just kõige rahvarikkam. (2010 aasta seisuga on need numbrid veelgi muutunud. Kotlase linnas veidi üle 60 000 elaniku ja mujal rajoonis 21 000 inimest) Käisime jälle turul, millest minu kaasvõitlejaile hakkab tekkima juba kerge lööve. 

Kotlase turg ei olnud veel päris avatud osad konteinerites asuva müügiboksid ootasid veel võtmega peremehi.

Veetsime siin linnas poolteist tundi, mis andis veidi aega ka ringi vaadata. Täiendasin taas oma muusikakogu vene plaatidega. Oma üllatuseks nägin tänaval ühte vanemat härrat saksofoni mängimas. Üsna ootamatu vaatepilt arvestades vaest tööstuslinna. See andis kogu sellele lagunevale ja üsna räpasele kuid väga sõbralikule linnale kerge metropoliliku meki. Mees oli pärit Vorkutast ja oli tulnud siia sõbrale külla puhkama. Semu läks tööle ja tema kaJ. Kuna mees oli pärit sealt poolt kuhu meie suund, siis uurisin lootusrikkalt teede kohta. “Uhtani läheb tip top tee ja siis on pees. Pange heaga oma masinad platvormile”, kostis moosekant meie plaanist kuuldes. Tänasin ja soovisin talle kena puhkust. “Shastliva”, vastas mees nukralt naeratades ning alustas "Yesterday" jazz versiooniga. Nendel hetkedel saad aru kui õnnelik inimene sa tegelikult oled. Sa oled siin vaid külaline ning läbi sõitja, kes kunagi jõuab tagasi oma harjumuspärase mugavuse ja sisse elatud elustiili juurde. Ma ei tõesti ei kujuta ennast ette Kotlase elanikuna. Aga siinsed inimesed on kindlasti sama õnnelikud, sest see siin on nende harjumuspärane ja õnnelik elu. Kell 11 oli kokku lepitud lahkumine. Auto juures nägin Aleksit ja Margust ühe onkliga kaarti vaatamas. Seegi härra oli pärit Vorkuta lähistelt. Tema ütles, et pole hullu midagi – kamasid lähevad, lähete teie ka. No võta siis kinni, eks näeb kummal õigus. See ongi siin üsna tüüpiline, et kindlal ilmel antud  informatsioon erineb teineteisest nagu öö ja päev. Või siis ei tea keegi millestki midagi. Ainus mida saab usaldada on oma kogemus. Kuna erilist kogemust kellegil siinkandis ei olnud jäi ainult üle usaldada intuitsiooni ja see teebki elu huvitavaks.

Poolteist tundi pärast Kotlasest lahkumist saabusime Korjazhma linna. Siit saab edasi ainult praami abiga. Raudtee taga seistes tuli üks kohalik meid uudistama ja juttu puhuma. Lahke mehena juhatas ta meid oma Nissan Terrano II ga mööda külavaheteid Severnaja Dvinaasse suubuva Võtshegda jõe äärde, kus seisis suur hunnik vanarauda. Mõne hetke pärast selgus siiski, et see hunnik utiili on hoopiski praam, mis kahe kalda vahel regulaarset ühendust peab. See ulpiv risu oli köidetud laeva külge ning mis pargast ninaga sõbralikult edasi nügis. Kuigi praamil oli oma sõidugraafik oli ta lahkelt nõus väikse haltuuraotsaga. Eriti tihedat liiklust ei tundunud sellel praamil niikuinii olevat. Vaevalt olime kaldast lahti saanud kui seesama Terrano kimas tolmujutiga jälle “sadamasse” ja hõikas meile, et me tagasi tuleks kuna sealt edasi teed siiski ei lähe. Õige tee läheb teisest kohast. Minu kaasmaalastele mõjus see väga toniseerivalt, sest päevade kaupa asfalti künda on offroaderile liig mis liig. Minus tekkis kerge trots, aga õnneks oli mul võimalus oma pahameel päevikusse välja elada. Minu loogika ütles seda, et võiks valida halbadest variantidest parim. Kuna ma olin selges vähemuses, siis hoidsin moka maas ja tagantjärgi oli see tee valik tegelt väga lahe. 

Võtshegda jõe teisel kaldal tegime lõunapausi ja mina lisaks veel ujumispausi. Olukorda saabus kontrollima kohalik militsionäär oma ametiautoga - Volgaga. Võimuesindajale omaselt küsis ta „Kto starshij?“. Kuna meil otseselt pealikku välja kujunenud ei olnud, siis andsime Aleksi kui kõige suurema ette. Uudishimu rahuldatud oli kord meie küsimuste käes. No ikka teede kohta küsisime. Ment ütles, et siitkaudu saab Uhtasse küll, aga ilma asfaldi abita. Asfalti pidi on Uhtasse 500 kilti. Siit 400. Kas me tõesti võidame ajas mööda mülkaid? Kahtlen, aga vaatame. Ainus milles ma kindel olen on kuupäevad ja eesmärk. Minu viisa lõppeb 3. septembril ja minu eesmärk on jõuda Salehardi. Sinna tundub olevat praegu küll vägagi piisavalt aega kuid samas oleme ka siiani sõitnud ainult mööda asfalti. Mis saab edasi seda teame täpselt vaid meie nii umbes kuu aja pärast.

Algas esimene vähe kasutatav tee. Jälgede järgi või täpsemalt nende puudumise üle otsustades oli see unustatud tee. Ei olnud sellel teel häda midagi. Veidi rööpas ja pehme oli ning mis eriti oluline – tegemist oli lõbusa teega. Peatee, kiiruspiirangu, kurviline tee ja muid liiklusmärke oli sama tihedalt nagu prügi mis kevadel tee äärtest välja on sulanud. Muidu oleks normaalne, aga 50 märk teel kus me üle 20 liikuda ei saanud mõjus sama küsitavalt nagu peatee märk trassil, kus viimati sõideti aastaid tagasi. Jõudsime järeldusele, et siin oli tee ehitust alustatud liikluskorraldusest. Märgid said maha, aga tee ehituseks enam raha ei jätkunud. 

Esimene metsatee

Kell neli sõitsime sisse Rjabovo külla. Tegelikult väga lahe, et ikkagi selle tee kasuks otsustasime, sest muidu oleks uhanud mööda igavat asfalti nägemata armsaid vene külasid. Meel leebus. Tüüpiline hääbuv kirikuga ridakülakene, mille elanike hulk kunagiselt 600 inimeselt tänaseks kolm korda väiksemaks sulanud ja needki peamiselt eakamad inimesed. Sisselangenud katustega võimsad palmajad andsid ettekujutuse selle küla aegade tagusest hiilgusest. Aga mida pealetuleval generatsioonil siin külas ka teha oleks? Üks variant oleks ennast surnuks juua. Teine variant oleks harida viljakat maad, aga kesse ikka viitsib. Eks see oli vist ka kolhooside üks ja ainus eelis, et inimeste asustustihedus jagunes ühtlasemalt.

Kohalikud teavad öelda, et siit on suure, Sõktõvkari viiva magistraalini 18 versta. Asume teele järgmise küla poole.

Just siin, Rjabovo külas, keset hääbuvat elu, mis pole muutunud aastasadu meenus mulle üks kummaline seik paari tunni tagant. Kummaline ja väga traagiline seik. See pani mõtlema tehnoloogia arengule viimase 70 aasta jooksul. Kuidas on infovahetus muutunud selle aja jooksul ja mis moodi me näiteks 70 aasta pärast kommunikeerume? Mõtte jõul?

Nimelt teel Korjazhmasse, kust astusime pargasele, mis vedas meid üle Võtshegda jõe, lükkas Margus kuudi ja kabiini vahelise akna lahti ja teatas:“Kari satitelefonile tuli just SMS, mis teatas Copterline’i kopter on alla kukkunud.“ Shokk ja vaikus. Kui esimene ehmatus mööda läks siis hakkasin mõtlema igasuguste asjade üle. Nende hulgas ka tehnikarevolutsiooni üle ja info levimise kiiruse üle. Ja siin Rjabinos, kodust teid mööda pea 2000 kilti idas kuskil Kotlase ja Sõktõvkari vahel, mõjub see veel eriti kontrastsena.  Kui ma ei eksi, siis see oli vist 1942 aasta märtsis kui sõnum teise maailmasõja algusest jõudis Tshuktsimaale. Info globaalsest katastroofist liikus kaks ja pool aastat. Meieni jõudis globaalselt tühine kuid lokaalselt pea kõiki puudutav teave kopteriõnnetusest  ühe tunni ja 15 minutiga alates õnnetuse hetkest, aga kui palju vahelülisid sellel infl oli. Õnnetus – sisemine kommunikatsioon - meedia teavitamine - info edastamine meedias - inimeste ehmatus - inimeste reageerimine SMS sõnumi näol - info edastamine läbi autodevahelise raadioside – info jõudmine kabiinist kuuti. Ja kõik see jäi ühe tunni ja 15 minuti sisse. Mind pani mõtlema.

Kell viis õhtul jõudsime veidi suuremasse külla nimega Litvino. Kunagi oli siit läbi käinud kitsarööpmeline, mille õnnetu huku tunnistajaks me olime läbi lagunenud raudteetammi, maha jäetud ja suvilateks transformeeritud vedurite ning vagunite. Või siis lihtsalt ümber kukkunud ja vedelema jäänud kütusetsisterni. Praktilisusest siin juba puudu ei tule. 

Kohe küla alguses asus metsameste staap, kus last ootav tütarlaps, kes oli siia suveks kokaks ja majahoidjaks palgatud, meid lahkelt edasi juhatas.

Nagu öeldud oli Litvino juba palju suurem küla ja Komimaa pealinnale paar kilti lähemal ka. Venemaal on märk suurest külast regulaarselt töötav kauplus. Siin oli neid lausa kaks. Rjabinos oli ka pood, aga see töötas ilmselt sama regulaarselt nagu Tshavanga kauplus Koola poolsaarel, kus poodi pääsemiseks pidi teadma kus müüjatar elab.

Siit edasi läks juba laiem kruusatee.

Õhtuse laagri tegime taas arulagedalt laheda Võtšegda käärus. Seesama jõgi, mille kallast pidi me täna terve päeva oleme sõitnud. Lõppkokkuvõtteks üsna emotsiooniderohke päev. Laagriplatsi ehk jõele ligipääsu otsides suutis Puujalg Pedro meile sisse tagurdada. Ega ta ise väga täpselt aru ei saanudki, et ta miskit valesti oleks teinud. Pigem oli ta arvamusel, et teised peavad tema liikumisi jälgima. Ikkagi vanem mees juba. Mind üritas ta ka paar päeva tagasi laagris lömastada. Ja eks tehniliselt nendesse tingimustesse sobimatu auto ning fakt, et mees vintsimiste ajal kordagi jalga autost välja ei tõsta on ka kinnituseks tema arusaamale – maakera peab jälgima tema liikumisi ja mitte vastupidi.

Kui vahepeal tundus, et oleme sattunud nõiaringi, kust ei pääsegi jõe äärde, siis lõpuks suutsid Aleks ja Margus läbi murda kummalisest tihnikust ning meile avanes järjekordne vaade paradiisirannale. Suurvete ajal on meie praeguses laagrikohas lõbusalt voolav paari meetri sügavune vesi. 

Õhtuks oli makaroni-vorsti eine. Isu erilist ei olnud ja asi ei olnud üldse mitte toidus. Juba paar päeva ei isuta. Vaatamata sellele sõin viisakalt taldriku tüjaks, sest kasvav organism karjub kalorite järele. Pärast sööki oli päris mõnus istuda kokkupandavas toolis siin imelises puutumatuses tõenäoliselt esimese eestlasena, aga kaua istuda ei lubata.

Istun koos miljoni vampiiriga, otsimkulamp sääsevõrgu all ja kirjutan ning imestan, et mis kuradi moodi need kihulase- ja sääsevärdjad kõik olematudki augud suudavad üles leida. Kaasasolevatest kokteilidest oli kõige tõhusam puugi ja kihulase tõrje. Leevendust leiab vaid veest, kus pinisejaid meeldivalt vähe. Käisin enne õtusööki vees. Vesi oli supersoe ja põhi mõnus liivane. Samal ajal pani jõel võrke ka kohalik kalamees, kes mingil põhjusel võõraid vältis. Kas asi oli eraklikus eluviisis või vette pandud võrkudes ... . Kui ma tema poole liikuma hakkasin, siis suutis see süstaaerudega liikuv vineerist kokku klopsitud kanuutaoline sõiduriist uskumatut kiirust arendada. Ilmselt käis ikkagi parasjagu röövpüük ja me lihtsalt mõistsime teineteist valesti.

Kui hästi ette kujutada, siis pildi keskel võib aimata seda veidrat lootsikut imelise Dvina vaikses voolus.

Siit paari kildi kaugusel mõlemale poole on külad. Ühel pool Jakovajevo ja teisel pool Jarõgino. Ekspitsi viies päev kestis 13 tundi ning pärast 270 kildi läbimist oleme kodust teid pidi eemal 1999 kilomeetrit. 

Homme esimestel minutitel saab siis 2000 kilti täis.

Kilometraaž 270 km, kokku 1999 km.