Nokk kinni, saba lahti

15.august – esmaspäev

Kell 6:45 ärkamine ei tekita enam mingeid probleeme. Õhk oli hingatav ja uni magatav. Kiirevooluline ja puhas Kazla Ju loputas mind puhtaks ja kiirkartulipuder tekitas tunde nagu midagi oleks söödud. Aleks doseeris kartulipudru pulbriga üle ning tulemuseks oli kartulipudrubrikett. Võid tahaks. Uute andmete põhjal on Petšoorasse ikkagi 130 kilti linnulennult. Tee läheb õnneks ilma suuremate käänakuteta, seega sõitu umbes 150 kilti. Äkki õhtul juba näeme Petšoora tulesid … .

Veidi enne kella 9 ületame jälle gaasitrassi, kus mõlemal pool 700 meetri laiuselt on peatumine keelatud. Pikutan kuudis ja silme ees õõtsub värskelt pestud T-särk, mis lehitab tuult. Mõnus. Ilm on pärast öist vihma tõmbunud normaalsemaks. Pilves ja 20 kraadi tuuris. Kohalike lohakusest on palju abi. Leidsime tee äärest eile katkenud vintsitrossi asemele uue. Oli tugev tükk. 2 kirve ja 2 Leathermaniga andis 10 minti nühkida. 
Maastik vaheldub ja nii teevad ka teeolud. Ilusat laia trassi lõikavad sooribad. Aga ei midagi hullu. Ei midagi hullu... .
Hiilime jälle sooserva pidi. Vintsitrossi nühkides leidsime esimese karu jälje. Ei ole kõige suurem, aga arvestatav tegelane kes oli üle tee läinud eile õhtul või täna hommikul. Igal juhul pärast vihma.

Kell 10:20 on paljulubav liiklusmärk ja vähem lubav vaatepilt. Luitunud liiklusmärk annab eelisõiguse vastu tulevatele. Tee laiuseks on orienteeruvalt 50 meetrit nii märgi ees kui ka märgi taga. Märgi taga on aga soo. Laiem kui eelmised. Eelmistel päevadel olime sellised parema lootuses võtmata jätnud, aga nüüd enam varianti ei ole. Peab minema. Hiilime soo servast. Vahelduva eduga on sommid kinni ja lahti. Peamiselt on kinni Pedro. Liigume teosammul ja vapralt eesmärgi poole. Soo lõpus on tee kitsenemise märk ja jutt jumala õige. Laiast soost saab tõepoolest metsavahetee. Selline pehmem metsavahetee. Läheme ette, sommid otsivad jalgsi rada ning Margus vaatab auto katuselt nagu madrus mastikorvist. Metsavahetee laianeb sooks.
Lähed vasakule - kaotad hobuse, lähed paremale – saad surma. Läksime paremale. Oleks pidanud hobuse ohverdama. 

Kell 12:05 jäime lõplikult kinni. Sommide abiga saime pärast 40 minutilist rapsimist liikuma. Nägime jälle karu jälge, seekord veidi pisem tegelane. Suure askeldamise käigus väänas Benno oma jala välja ning läks kuuti taastuma. Midagi hullu ei ole, aga on ka paremaid kohti jala välja väänamiseks.
Mida tund edasi seda keerulisemaks olukord muutus. Meie siianigi olematu liikumine aeglustus veelgi. Silmapiiril terendab midagi teeotsa taolist ja seda kinnitab ka kaart. Aga sinna on 200 ja rohkemgi meetrit. Sealt on juba Ust Šuger käega katsuda. Ust Šugerist edasi peaks olema juba sõidetav tee Petšoorani. Kuidas vaid praeguses olukorras sinna soo lõpus terendava päästva teeotsani jõuda... . 
Kõik sommid on kinni, Sisu neist keset sood. Meie vaikselt liigume. Oleme teel veidike kandvama vasakkalda poole, kus on vähemalt väikeseid puid, mille juured võiks kanda ning mille vahel saaks manööverdada.

Kell 16:57 oleme jälle lahti ja liigume päästva männinoorendiku suunas. Sisu on meist paarkümmend meetrit tagapool ning külili. Konstantselt stoilise olemisega Sisu juht Frii näos on siiani nähtutest kõige murelikumad noodid. 5,5 tonni rauda viltu õõtsikul annab selleks piisavalt põhjust. 

Sisu kõhuli ja külili.

Ülejäänud sommid on hakanud teisel kaldal teed ehitama. Langetavad puid. Õnneks on hakanud sadama tihedat vihma … . 

Kell 17:56 oleme ise kinni. Iga väiksemgi vale liigutus maksab valusalt kätte. Umbes 5 puud on pikali tõmmatud ja rohkemateni meie trossid ei ulatu. Ainus võimalus on kasutada olemasolevaid kasinaid tingimusi. Kahe pikalitõmmatud kännu taha toetatud palgid andsid piisavalt pidamist, et ennast õõtsikukamarale hiivata ja vaikselt edasi hiilima hakata. Saaks selle auto sülle võtta ja see paarkümmend meetrit kanda. Järgnevad paar tundi käis elu nokk kinni saba lahti rütmis. Kord liikus üks ja teised olid kinni ning veerand tunni pärast oli kõik jälle teistmoodi.

Vahepeal puhkasime kuudis koos kihulastega jalga 

Valge aeg hakkas otsa saama just sellel hetkel kui meie auto esimeste noorte mändide vahele sai, aga see polnud veel pääsemine. Benno jalg juba kandis ning nii me juhendasime Aleksit noorte mändide vahel. Meie jaoks oli see slaalom edukas. Kell kolmveerand üheksa olime kõrgemal kuival kaldal. Sellel samal teeotsal mida päeval igatsusega piidlesime. Soo kohale kerkinud tihedas udus mõjusid kaugusest aimatavad autodetuled ning taskulambitäpid päris nõiduslikena. Lootus ei olnud kadunud. Jalutasime Bennoga mööda teejälge tagasi lootuses, et äkki leiame sommidele lihtsama lahenduse.
Paarisaja meetri pärast lõikab soo tee katki ning peale karusita ja maha põlenud soojaku me midagi ei leidnud. Kuigi olen vihmast ja higist läbimärg ning füüsiliselt väsinud on tuju hea ja vaim virge. Parim, mis me ekspitsi hüvanguks praegu teha saame on minna luurele tumedasse tulevikku. Ust Šugerini peaks olema teistkümmend kilomeetrit ja sealt peaks saama täita meie siusliselt otsas olevaid joogiveevarusid. Hea plaan läheb paari kildi pärast vett vedama, sest natuke liiga pehme oli oja põhi, et seda üksi võtta. Keerame nina tagasi ja jääme soo kaldale ankrusse. Margus, kes meie luureretke ajal oli sommidel abiks jõuab Volvoni ning tema silmad optimismist ei sära.
Kümnendat sõidupäeva tähistasime lühima kilometraažiga – 23 kilomeetrit talveteed. Soo võttis jõu ja aja ning paraku mitte viimast korda. Kaugeltki mitte.
Liinale sünnipäevatelegrammi saata ei saanud sest satitelefon, raip, ei võtnud jalga alla. Segaste tunnetega sättisime ennast magamisrutiini.
Mis homme saab ei tea. Isegi meie kogenud offroaderid ütlesid et täna oli raske päev.
Küllap siis oli.

Kilometraaž 23 km., kokku 2661 km.

10 meetrit tunnis

16.august 2005 teisipäev

Erinevalt tavalisest sai täna kauem magada. Sommid on kinni ja kiiret ei ole. Hommik ei olnud õhtust targem. Udu oli ennast ära parkinud ja sommid ka. Sääsepirinale sekundeerisid sommide saed, mis mind eile öösel unele laulsid. Kurat, kas nad üldse magasid? Autost välja astudes sain kerged krambid. Eile metsa all nähtud soojaku uks vedeles meie auto kõrval. Praktiline nali sommide poolt? Jeti? Karu? Benno? Siiski Benno, kes oli selle kohale lohistanud, et autot putitada. Ju siis on vaja putitada. Samal ajal kui ma ukse hingeelu üle aru pidas saabus Kari ja teatas, et Sisul on veel 2 autopikkuse jagu rapsida ja siis on sommid kuival. Äkki siiski on hommik õhtust targem. Täis kõht toidab mõtet ja selle kinnituseks tegime kaerahelbe putru. Välja tuli kliister, aga töömees ei virise.

Proovisime valges uuesti luurele minna. Eile nähtud pehmepõhjalise oja boonuseks oli loodusjõudude poolt diagonaalasendisse nihutatud toru, umbes sarnane, mis meil üleeile roolivarda kõveraks lõi. See toru õnneks allus vintsi dressuurile. Järgmised ojad olid lihtsamad. Liikusime 1960 A pärit kindralstaabi kaardi järgi, mis näitas et meist paremal peaks olema suurem küla nimega Andronovo. Tingmärkide järgi nii paarisaja kuni 1000 elanikuga küla kiriku ja sadamaga. Kuna siinkandis vundamendi tähtsust ei osata hinnata, siis paremat kätt nähtav lagendik ongi see küla … . Ainult mõned üksikud pehkinud palgid ja lagunenud sadamakai vihjavad 40 aasta tagusele inimtegevusele ja õitsvale külaelule. Loodus on oma tagasi võtnud ja meie saime jällegi kinnitust, et kaardi puhul on abi jõgede, ojade, soode ja kõrgendike määramisest. Teed ja külad on mööduv nähtus, millega arvestada ei ole mõtet.

Järgmine küla on meist paari kildi kaugusel. Et Ust Šuger on märgitud ka kaasaegsel kaardil, siis lootust sealt maju ja joogivett leida on poole suurem. See neetud küte pandi jälle sisse. Kuudis on 25,4 kraadi ja õhuniiskus 66%. Mõnus. Ujuda tahaks. Huvitav kuidas sommidel läheb… . Nende mõtete saatel möödusime külgkorviga motikast ning marjulistest. Järelikult küla ikkagi eksisteerib.
Kell 12:40 sisenesime elegantselt hääbuvasse vene külakesse. Ust Šugeri kolhoosiaegset hiilgust meenutab kolakas sisse kukkunud katusega tellistest karjalaut ja hulk lääpas maju. Taamal jälle müristab. Vaikselt aga kindlalt hakkab põuaperiood siinkandis läbi saama.

Ust Šugeris elab aastaringselt 35 inimest. Peamiselt pensionärid. Ainus tööandja on riiklik ilmateenistus ja seegi toob leiva lauale vaid paarile külaelanikule. Kohalikud papid rääkisid, et enne pinsipäeva tellitakse naaberküla poest kõik vajalik kraam, sest kohalik kauplus on juba aastaid suletud. Juba praegu on keset küla seistes on rohkem kosta ritsikate saagimist kui külamelu. Nii need külad kaartidelt kaovad.
Suviti tullakse vanavanemate juurde ja siis on siin teist sama palju juures. Küla asub kõrgel jõekaldal. All jõe ääres on sadamalaadne moodustis kus inimesed ootavad praami ja neid on seal palju. Ilmselt hakkab suvi läbi saama. Kell 13 saabuma pidanud jõelaev randub täpselt 45 minutit hiljem ja see on omaette vaatamisväärsus. Sarnaneb veidi Pakistani reisbussile, kus täpselt 10 korda rohkem reisijaid kui manuaalis kirjas. Ilmselgelt ajab see reisijad turri, sest käib tuline vaidlus iste/seisu/rippumiskohtade üle. Seda vaadates muutub kuut veelgi armsamaks. Tahad istud, tahad viskad pikali, tahad kuulad mussi, tahad sööd kisselli… .
Petšoorani pidi siit minema kena tee ja selles me enam isegi väga ei kahtle J.
Meid juhatati kaevuni, kus saime lähkrid täis lasta. Kuna vett oli navaalom (ikkagi elektrilise pumbaga kaev), siis oli siin ka paras aeg üleeile pessu pandud pesu masinast välja võtta ja ära loputada. Nimelt on meil kaasas ka pesumasin. Selleks on sinist värvi 200 liitrine suletava kaanega plastikust tünn, mis kinni tõmmatud auto katusele. Paned musta pesu sisse, lisad pesupulbri ja vee ning tõmbad kaane kõvasti kinni. Siis sõidad poolteist päeva mööda suvist zimnikut, mis tekitab täiesti sobilikud pesutsüklid ja valmis ta ongi. Loputuse ja tsentrifuugi osa peale peab veel mõtlema, seniks tegutseme nende tsüklitega manuaalselt. No vot ja nüüd on mul jälle puhas käterätik. Kui vaid näeks nüüd somme lähenemas, sest kuidagi ei viitsiks paarikümmet kilti tagasi ratsutada. Proovisime helistada, aga nende satitelefon oli väljas. 

Tagasiteed on alati lihtsamad ja kulgevad kiiremini. Kolmveerand tundi hiljem olime tagasi soo serval. Sõit külasse oli kestnud täpselt tunni jagu kauem, aga mis seal imestada – tee ja ojad võõrad.
Kell 15:35 saabuvad lootusrikkad uudised – sommid on edenenud jõudsalt ning paari tunniga peaks nad kuival maal olema. Alanud on tihedam sadu. Tund aega hiljem on sommid juba peaaegu kohal, aga ikka veel nii kaugel. Pedro suutis ennast jälle maa sisse kinni sõita. Nii see aeg kulub.
Kuivav pesu teeb oma tööd ja õhuniiskus on tõusnud 76%ni.

Ligi 28 tundi hiljem

Kell 16:49 on kõik soost väljas. Sommid on teinud hullu töö, võtnud maha hea mitu tihu metsa ning rajanud paarsada meetrit palgiteed. Ise veid muretsesid, et kui nüüd mõni metsnik tuleb, et mis see arve ka olla võiks. Aga kust kohast ta siin tuleb?
27 tundi ja 49 minutit ning 280 meetrit hiljem oleme kõik jälle kindlal pinnal. Lihtne matemaatika ütleb, et meie liikumiskiiruseks oli 10 meetrit tunnis.


Edasine tundus kõik juba lihtne. Meie suunaks on Ust Soplesk, kus väidetavalt peaks olema suisa kaks poodi. Need samad millest Ust Šugeri papid ja mammid oma tavaari ostavad. Ületame Maloje Soplja jõe. Kõikidel on pärast sood enesekindluse level nii kõrgel, et ei vaevuta isegi jõe sügavust kontrollima. Kell 19:15 oleme kohal. Nagu ikka levib inff väikestes külades kiiresti ja poe juures oleme ümber piiratud ohalikest külanoortest, kes meie masinaid imetlevad. Siin on laste kilkeid ja elu. Enamus kohalikke härraseid on vine all – ikkagi teisipäeva õhtu ju. Ust Soplesk on selle kandi suurim küla, kus elab 500 inimest ning lisaks mainitud kahele poele ka kool. Küla väikeettevõtlusel tundub minevat hästi, sest kioski uksel oli silt lahtiolekuaegadega. Avatud 10 – 20, lõuna 13-16. Napilt jõudsime. Kioskis kuulsin esimest korda ka komi keelt ja sain teada et “vom” on komi keeles suu.

Kohalikud manitsesid meid, et siit edasi on veel 1 küla – Ust Šuger, aga siis saab tee otsa ja meil pole mõtetki proovida sealt edasi sõita. Eks me siis üritasime seletada, et me tegelikult just sealt poolt tuleme ja alustasime Lemtõ külast, mille peale nad vastasid, et meil pole mõtet proovidagi Lemtõsse minna, sest isegi taliviti ei kasutata enam seda zimnikku… . Andsime alla ja ütlesime, et me siis ei hakka sinna Lemtõsse minema. Meie otsus kiideti kohalike poolt üksmeelselt heaks. Vast paar kainemat tüüpi said aru mida me tegelikult üritasime seletada, aga uskuma nad ei jäänud. Vaatamata lahketele pakkumistele ööseks külla jääda eelistasime jääda kindlaks oma põhimõtetele ning laagerduda omaette. Kell 23:45 leidsime tee, mis viis kaldalt alla Petšoora äärde. 

Läheneme laagriplatsile Petšoora kaldal. Tavalise veetaseme puhul oleks meie masinad poole kabiinini vees.

Raba ääres alanud vihm sadas lakkamatult edasi. Tore et me täna ei olnud seal kus eile. Tore et oleme maalilise Petšoora liivasel kaldal ning sätime õhtusse teadmisega, et vähemalt Petšoorani takistusi ei tohiks olla. Täna on esimest korda ka põhjus vihmavari lahti kruttida. Selle all valmis õhtusöök Ust Sopljast ostetud natuke roiskunud singist ja Tallinnast kaasa võetud kartulitest. Aleks kooris ja mina viilutasin. Kartuleid muidugi. Sink kuubikuteks ja kartuliliipude kõrvale pannile. Täna on siis kaks sooja söögikorda. Päeval tegime endale Ust Šugeris Mehhiko pada. Päevad pole vennad. Kliima hakkab inimlikuks muutuma. Täna oli esimest korda mõnus magama minna – ei olnud palav ja niiske ega ka liiga palju sitikaid. Tänaseks oleme läbi põletanud poolteist pakki putukatõrje viirukeid ja 2704 kilomeetrit igasuguseid teid, millest täna 43 kilti. Kodu on linnulennult 1750 kildi kaugusel.

Kilometraaž 43 km., kokku 2704 km.

Petšoora

17 august – kolmapäev

Täna sai kaua magada. Alles kell 7:10 oli äratus. Pisilased on praktiliselt kadunud ja see fakt kinkis hea ööune. Kiire suplus Petšooras, kola kokku ja minema. Enne starti panime pesumasina uue laari pesuga käima, eks siis näis, millal jälle aega on pesu loputada, aga mida kauem ta loksub seda puhtamaks ta saab. Vist. Läbisime olematu Ust Voja küla. 
Ühe jutu järgi läheb Petšoorani superhea tee, teine teadis rääkida, et ees on 20 kilti sood. Eile enne magama jäämist otsustasin, et kui 30 augustiks on selge, et me minu viisa kehtimise ajal Salehardi ei jõua, siis pean ma hakkama otsima iseseisvat tagasiteed. Mul on praeguseks õigust Venemaal viibida veel veidi üle kahe nädala. Oleks ikka pidanud tegema 2 kuu viisa… . Aga päev korraga.

Kell 8:40. Digiatlas teed ei näita. Ei näita seda sama laia liivateed millel me tuiskame. Uskuda saab siin seda mida näed. Öösel jäi sadu järgi ja hommikul näitas ennast korraks ka päike. Nüüd on jälle pilves ja sajab peenikest tihedat vihma. Temperatuur on normaliseerunud 20 kraadi juurde ja õhuniiskus ebanormaliseerunud 84% juurde. Mõnus jahe vann.  
Ei saagi pikalt sõita, sest meil on miski filter mulda täis olema. Metsa all patseerides saavad saapad ikka poriseks ja mõni kord võib ka üle ääre tulla. Filter vabastatakse kiiresti mudast ning kell 9:13 näeme üle mitme päeva plekist liiklusmärki, mis on ilmselge tunnus lähenevast tsivilisatsioonist. 

Väikeste vihjete maailm.

Päris korda masinat saanud ei ole, sest tõusud võtavad meie Volvokese võhmale. Sommid on nii pöördes sellest, et saab jälle sõita ning kadunud silmapiiri taha. Meie rühime vaikselt järele. Kuna sõidame oma olemasoleva kaardimaterjali piirimail, siis vahelduva eduga oleme kaardil ja kaardilt ära. Ees tõotab asulat. Kell 10:10 sisenemegi Lunboži, kus tegutseb SeverBurGazi nimeline ettevõte. 

SeverBurGazTorn

No mis te arvate millega firma tegeleb:). Talveteel rassimine on meie kütusepaagid kriitilise piirini viinud. Uurime gaasimeestelt, kas kütust saab. Saab ikka, aga peab ootama kui ülemused lahkuvad. Mõlemad pooled ootavad rõõmsalt. Kell 11:29 lahkume täis paakidega Petšoora poole. Sadu on teed ligaseks teinud ja Petšoorani pidi olema veel 150 kilti. Sealt edasi Intani, aga pidi olema perses. Nu posmotrim ütles optimist meie sees ja nu bliin tema realistist kaksikvend.

Poolteist tundi nürilt sirget mudateed, mille sisustan poolunes vegeteerimisega. Kell 13:00 jõuame esimesesse vangilaagrisse. See on maha jäetud ja põletatud Tšikšino laager. Vasakul pool töötsoon ja paremal barakid. Valvuritornist saab suht hea ülevaate kogu kompleksist, mida piirab 4 erinevat aeda. Masendav.
Masendust aitab alati maandada kerge eine. Avastasime endalegi ootamatult, et meie toidusedeli punasesse raamatusse kantud suitsuvorst on täiesti elujõuline liik. Tervelt 4 isendit oli alles! Vaatasime kaarti ja hammustasime suitsuvorsti peale. Variante Intasse tundus olevat mitmeid, aga tõde elab Petšooras. Kõht defitsiitkaupa täis läksime liikvele.

Parema ülevaate saamiseks ronisin kiibakasse ja õõtsuvasse torni. Torni otsas oli parema ülevaate saamiseks seinale suure pintsliga tõmmatud ilmakaarte nimed, et põgenemisel oleks lihtsam ette kanda kust suunast ja kuhu. 

Kell 15:57 saabus levi. Väikeste eranditega olime 5 päeva levikas olnud. Kümme minutit peale levi saabus asfalt. Vahelduseks päris mõnus. Petšoora ei ole enam kaugel. On ainult üks aga – ta asub teisel pool jõge ja sinna saab praamiga. Kohalike info järgi stardib praam Ozernõist. Seekord pidas info ka paika. Järts oli esialgu ehmatav, aga kui selgus et praamid käivad iga poole tunni tagant ja enamus autosid ootavad praamilt tulevaid inimesi tuli peas päike jälle välja. Kell 18:00 totšno annab praam otsad ning Petšoora – siit me tuleme. Laevameeskond on uudishimulikult lõbus ja Frii sai kapteni käest kingiks paki Bellamori. See oli 270 rutsise laevasõidu boonuseks.

Võrreldes Severnaja Dvina praamiga oli siinne suisa luksusaparaat. Peale meie mahtus praamile veel vist 3 autot.

Kell 17:37 siseneme Petšoorasse. Eelmisest linnast ehk Sosnogorskist tulek võttis aega 5 päeva 3 tundi ja 28 minutit. Teoorias oleks me võinud olla siin juba 4 päeva tagasi, aga samas vaadates tagasi viimasele neljale päevale, siis poleks neid emotsioone küll raatsinud ohverdada. Teeme paar tiiru linna peal ja katsume aru saada kus midagi on. Kell 18:08 teeme poe peatuse. Sekundiga oleme sisse piiratud kohalikest uudishimulikest, kellest enamus on jokkis. Erinevalt eelmistest linnadest on petšooralased pealetükkivamad. Kohalik ilma esihambata ja mustas dermatiintagis noorhärra soovib minuga vahetuskaupa teha. Nagu iidsetel aegadel kui kapmehed saabusid. Mina andsin talle 5 krooni ja tema mulle miniatuurse õigeusualtari. Ei mitte päris. Sellise, mida kirikutest annetuste eest soetada saab. Umbes 5x5 cm. Muuseas see on mul sellest hetkest alates kogu aeg kaasas olnud kui kuskil sõidul käin. Täitsa alateadlikult. Aga ega sellega kaubategu veel katki ei jäänud. Järgmisena soovis termatiintagi vahetada telefone. Siinkohal jäi kaubategu katki. 

Vanemad mehed, kes valdavalt kained ja kaupa teha ei soovinud palusid noorematel külalised rahule jätta. Nende käest saime teada, et Petšoorast 100 kildi kauguselt stardib korra nädala praam, mis läheb sinna kuhu meil vaja. Järgmine läheb homme kella kaks päeval. No vot nii lihtsalt lüüaksegi hoolikalt mastidekaupa sätitud kaardipakk käest maha. Aga samas me ju teame, et kõik on siin targad mehed taskus. Istusime ja arutasime. Mägedest pääseks läbi, aga sinna jõudmiseks on vaja ületada kaardi järgi ületamatu soo. Praami variant Usinskisse on kahtlane kuna see käib korra nädalas ja kas ta läheb ikka kell 14 välja. Aeg tiksub. Otsustasime minna linnast välja ja leida Petšoora ääres laagripaik, et hommikul tulla tagasi varusid täiendama. Suund Sonja nimelise asula poole kuhu Pedro ja kompanii sakslaseid aastaid tagasi olid välja jõudnud. 

Miski seletamatu roidumus on keres. Nagu oleks mingi jube suure asja ära teinud. Üks vahepunktidest on käes. Selja taga hulk emotsioone. Avastan ennast detaili passimas ning pilguga süübimas mitte millessegi. Aga see on magus rammestus. Leidsime peale pikemat otsimist sobiliku allasõidu ning parkisime oma karavani jõe kaldale. Homme on tehnilise hoolduse päev, praamist ja Usinskist me loobusime ning otsustasime tee kasuks.
Kena päev lõppes väärikalt Benno sünnipäeva tähistamisega, mille tulemusel mina endale senise sõidu kangeima promilli organiseerisin. Meie väike kuut ei olegi nii väike. Mahtusime koos kõikide sommidega Benno sünnipäeva tähistama.

Kilometraaž 168 km., kokku 2872 km.

Pesu ja remondipäev

18.august – neljapäev

Et eile oli Benno juubel – 37, siis täna tuli hommik hiljem. Ega mul midagi tegelikult teha ei ole, sest ma tean autode remondist sama palju kui kägu kodutundest. Sügis annab selgeid märke. Õhk on jahenenud ehk normaliseerunud ja kuudis on praegu ligi 18 kraadi. Muidu normaalne temperatuur tundub eelnevate nädalate foonil isegi jahedapoolne. Väljas sajab ühtlast tihedat vihma ning taevas ei anna ainsatki märki ilma paranemisest. Jahedus on endaga õnneks kaasa viinud ka vereimejad.

Pesupäev Petšoora ääres

Tänane hommikupoolik on kulunud autode tehnilisele hooldusele ja pesu pesemisele. Kuna meil on töökoda kompressorite ja keevitusaparaatide näol kaasas, siis liivasel Petšoora kaldal ei ole stange tugevduste keevitamine mingi probleem. Aa, ja pesu pesemine. Kas ma sellest rääkisin? Vist veel mitte. Meil on kaasas ka pesumasin. Selleks on 100 liitrine hermeetiliselt suletav plastiktünn, kuhu läheb sisse must pesu, jõevesi ja pesupulber. Seejärel pole muud kui vinnata pesumasin auto katusele, tõmmata kõvasti kinni ja metsa vahel päikese käes loksudes teeb masin tööd. Õhtul väänatakse pesu välja ja loputatakse jões. Täna ongi kõige õigem aeg pesu loputamiseks. Nii lihtne see ongi.

Kell 14:27 on masinad sõidukorras ja hakkame liikuma tagasi Petšoorasse. Plaan oli hankida provianti ja tankida ning siis edasi uhada. Paarkümmend minutit hiljem olime linnas, millel vanust 50 aastat ja kus inimesi 80 000. Poodide ja turu peale kulus tunnike, kes ostis süüa, kes juua, kes mussi J. Pole õrna aimugi, millal jälle poodi saab ja seetõttu tuleb võtta varuga. Tööpäeva lõpp koitis kui tanklasse sõitsime. Esialgu tundus, et saame isegi mõned head tunnid täna sõita, aga meie juurde tulnud offroadi huviline tõmbas sellele kriipsu peale. 

Ka Petšoora tuuninguklubi käis meid imetlemas.

Ei, mitte juttudega olematust teest vaid hoopis ettepanekuga varustada meid värskemate kaartidega. Kaardid vajalikud asjad, aga nende toomisele ja laadimisele kulus täpselt kaks ja pool tundi. Oleks seda teadnud, oleks Petšoora peale jalutama läinud. Mees teadis rääkida, et Petšoora ja Inta vahe pidi olema suurem pähkel, aga sealt edasi läheb maapind kõrgemaks ja soid jääb vähemaks – hea uudis ja halb uudis J.
Sõna liigub siin kiiresti ja meist said omamoodi vaatamisväärsused. Külalised olid koolilastest kuni kohaliku liiklusmiilitsani. 

19:30 saime Lukoilist liikuma. Sõidust enam midagi välja ei tule – läheme tagasi oma eilsesse laagripaika. Veidi enne kella kaheksat peatume paarsada meetrit eelmise öö platsist ja lööme laagri üles. Kas asi on olematus edasi liikumises või teelolekupäeva numbriks on 13, aga nälga meestel täna pole. Välja tõstetud lauad, toolid, potid ja pliidid kolivad tuppa tagasi ja iga mees hakkab endale võikut niduma. Pikk ja tühi päev oli veerenud õhtusse. Homme jõuame loodetavasti Sõndasse, sealt selgub edasi. Samas pikki plaane teha ei saa, sest kolm päeva järjest on sadanud ja see omakorda tõstnud tublisti jõevee taset, mis meile liiga hea uudis ei ole. Natuke tühi ja imelik tunne on, aga 13.päev peabki olema eriline.

Kilometraaž 0 km, kokku jätkuvalt 2872 km.

Na Usinsk

 Na Usinsk

Hommik kõrgel jõekaldal vaatega taamal tossavale korstnale, mis eilses vaikelus kuuga tundus igavikuliselt maaliline, oli taandunud lihtsalt üheks taamal tossavaks pulgaks. Öösel on kõik kassid hallid.  Oli laupäev ja lootus leida kedagi, kes võluväel päästaks meid tõotatud teele ei sisendanud liigset optimismi. Aga loll oleks olnud istuda käed rüpes ja veeretada esmaspäevani pöidlaid. Läksime otsima kôigepealt maja ja sealt seest vajalikku inimest. 

Severnaja Nefti peakontori leidsime üsna lihtsalt selles ristkülikuteks jagatud linnas. Valvur teatas Margusele, et meil on vaja rääkida kellegi härra Zeljonõiga, kes võib isegi kella ühe paiku läbi astuda. Meile sobib.Kuna sinna oli veel paar tundi aega, siis läksime laupäevast naftalinna takseerima. Tegemist on väga noore, vaid 25 aastat vana, hästi puhta ja väga korralike asfaltteedega linnaga. Inimesed olid oluliselt hillitsetumad kui muudes linnades. Kõik ajasid mingit oma asja ja me ei läinud õnneks või kahjuks eriti kellelegi korda. Naftatsisternid vurasid edasi - tagasi ööpäevaringselt. Tõeline naftakeskus. Kuna linn oli laupäevaselt loid, siis läksime tagasi Severnaja Nefti kontori juurde luurele, hirmus et äkki isand Zeljonõi satub meie äraoleku ajal sinna. Istusime ja ootsime peakontori ees. Isand Zeljonõi saabus ja Margus läks temaga asju ajama. Samal ajal astus ligi üks muhe mees ja küsis, kas võib autot vaadata. Viisakalt näitasime talle meie sõiduriista. Seejärel mees tänas viisakalt ja istus kontori ees seisnud uhkesse Land Cruiserisse. No igal kohalikul sellist käru juba ei ole ... . Margus tuli tagasi ja andis ülevaate tähtsatest läbirääkimistest. Isand Zeljonõi oli teatanud, et tema poolest võime sõita küll mööda nende teid,  aga vaja on ka FSB ehk julgeoleku luba. Ahsooo, läheb põnevaks ... . FSB maja leidsime endalegi üllatuseks üsna lihtsalt, aga vaatamata tunnipikkusele ümber FSB maja käimisele ei saanud me kellegiga esimese astme kontakti, ikkagi luurajad. Otsustasime õnne proovida ja vaadata, kuhu viivad ümberkaudsed teed. Suurem osa ei viinud kuhugi ja kaks teed viisid tõkkepuuni, kust meid viisakalt, kuid resoluutselt tagasi saadeti sõnadega, et meil peab olema Severnaja Nefti propusk. Kuna olime puutumatult 3 korda uhkelt ja puutumatult liiklusmiilitsa silme alt läbi sõitnud, siis saatust kaua narrida ei saanud.

Ootamatu seisak.

Neljandat korda DPS-ist mööda vurades võttis miilitsa Niva meile vilkurite põledes sappa. Tõmbasime tee serva. Ta palus meie karavanil ots ümber pöörata ja sõita DPSi putka juurde tagasi, kuna on malenki njuanss. Sellised terminid kõlavad alati kurjakuulutavalt. Margus kui meie läbirääkija läks DPSi meestega asju klattima. Jutu sees mainis Margus, et me oleme päeval otsinud kontakti FSB-ga. Selle peale läks miilitsal silm salakavalalt vidukile ja ütles, et väga tore, aga nüüd on nad ise teel teie poole. Mõne aja pärast saabuski noorem ja üsna tõre härra, kes pikema sissejuhatuseta hakkas esitama küsimusi: Kes me oleme, mis me siin teeme, miks me siin üldse oleme jne. Selgus, et meil on kaasas hulgaliselt kahtlast tehnikat, mis küll otseselt keelatud ei ole, justkui nagu aga nagu lubatud ka mitte. Auto raadiosaatjad, GPS-id ja satitelefonid tekitasid suuri kahtluseid meie siiruses. Need viimased ehk satitelefonid olid meil kaasas kohustuslikuna MediHeli poolt. MediHeli on kindlustusfirma poolne garanteeritud meditsiiline kopteritransport kust iganes maailma nurgast. Ega me siis väga selle peale ei mõelnud, et kuidas moodi see siin kandis oleks ka välja näinud. Paluti viisakalt kuid see eest tungivalt kõikide dokumente. Margus koos meie kõikide dokumentidega viidi linna FSB majja. Möödusid mõtlikud kolm tundi. Tagasi tulles oli ta üsna rahuliku olemisega. Oli tüübiga jutu peale saanud ja suutnud asjad ära klaarida, aga märge meist kõigist jäi kuskile toimikusse. Kas nüüd on hästi? Ega mitte. Saabus mees siseministeeriumist ja kõneles Margusega veel tunnikese. Seejärel selgus, et osadest dokumentidest on vaja veel koopiaid teha, aga koopiamasin asub ainult linnas. Margus läks tagasi linna. Mis meil muud teha oli kui oodata ja need kes oskasid, tegid suitsu. Piibu tegemine oleks olnud ilmselt vale signaal. Kohalikud DPS-i mehed olid väga sõbralikud ja elasid meile kaasa. Pakkusid lahkelt oma majaesist valgustatud parklat ööbimiseks. Ahahh, et nii kaua läheb ... . Me ise eelistanuksime küll kuskil vähem rahvarohkes kohas ööbida, kuid see oli pigem selline nõudlik ettepanek. Käsk on vanem kui meie. Margus oli veel linnas ja meie tulevik oli segane. Ametnikud päästsid Marguse alles kell üks öösel tulema. Selgus, et neil ei ole meile mingeid pretensioone ja luba keelatud teedel sõitmiseks annab vaid Severnaja Neft. Ja see oli meil ju justkui Isand Zeljonõi poolt antud. No vähemalt mingisugunegi selgus. Hommik on targem.

 

Siiski oli meie liikumisele piir pandud ning ainult meie auto võis järgmisel hommikul linna minna ning seejärel sõltumata loa saamisest või mitte saamisest sõita vaid ühes suunas - linnast ära. Seniks kuni me käisime linnas õnne katsumas, pidid teised seisma sealsamas DPS-i maja ees. Naftakontori juures läks Margus valvuri juurde ja teatas, et tal kokkusaamine isand Zeljonõiga. Osavõtmatu valvur teatas Margusele, et turvapealik härra Zeljonõi ei ole täna majja tulemas. Tulgu aga homme tagasi. Että mitä? Meil iga päev arvel ja linnast saab välja sõita vaid ühe korra. Öö naftanohikute kontori ees?  Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Aleks silmas maja eest läbi patseerimas sama härrat, kes eelmisel päeval meie autot käis imetlemas ja meie etteõtmist kiitmas. Astus ligi, tegi juttu ja kurtis muret. Härra teatas seepeale, et see asi saab nüüd küll kohe korda aetud. Veerand tunni pärast oli turvapealik Zeljonõi kohal ja astuti majja. Meie poolseks külakostiks kaasas Vana Tallinn. Majas selgus, et suur ülemus oli teeninud Juminda poolsaarel, kus talle väga oli meeldinud. Marguse hommikul kirjutatud avalduse andis ta Zeljonõile kiireks vormistamiseks, kuid enne seda kandis toosama tabamata roheline ime meie delegatsioonile ette kohvi, teed ja küpsiseid ning naeratas laialt. Kõik olid jällegi õnnelikud. 

Naftatrassil 

Saime liikuma. Pääsesime keelatud maale ja kõik tundus nii kena. Silmapiirini ulatuv liivatee, nagu Murmanskisse viiv maantee, metsatundra, sellest kõrguvad naftapuurtornid ning naftasõlmede pumbad ja päike, mida ammu näha polnud. 

Aga nagu ikka - kõik ilus saab äkki otsa. Tee lõppes naftapuurtorni juures. Olime õigest teeotsast mööda pannud. Paarsada meetrit enne naftatorni keeras õige trass paremale ja seal algas põrgu. Esimesed kilomeetrid polnud suurt häda midagi - rööpas ja pehme tee kannatas täitsa kenasti sõita. Kuna hakkas hämarduma, otsustasime laagrisse jääda. Kuna eelmisel õhtul ei olnud väga paslik koht Eesti Vabariigi taasisesesvumise tähistamiseks, siis see tundus olevat sobilik hetk. Seda enam, et olime just ületanud polaarjoone. Kaasmaalased tähistada ei jaksanud, seega otsisin abi põhjanaabrite juurest. Abi leidus. Kiitsime Eestit ja Soomet, iseennast ja teisi. Meil oli sünnipäev ja sommidel haljas. Ajasime päkad silma. Olin targu oma magamiskoti ja lebomatid välja võtnud, sest kus sa öösel ikka inimesi hirmutama lähed. Minu tänane numbrituba oli Volvo katusel keset ärkavat tundrat. Imeline.

Hommik tõi meieni teadmise, et midagi lihtsat siit oodata ei ole. Jõudnud vaevalt mõnisada meetrit sõita, tervitas meid tee, mida meie tehnikaga läbida ei olnud võimalik. Proovisime ringi, aga sellest ei olnud suurt abi. Abi oli meid uurima tulnud suurest 11. tonnisest Severnaja Nefti Vezdehodist, mis vaid pool aastat vana. Vezdehod vedas meid suuremast mülkast läbi ja teatas kurbusega, et peab nüüd lahkuma kuid tuleb meid homme jälle vaatama. Kulutanud suure osa päevast ümber soo tee ehitamise peale, sõitis meie juurde teiselt poolt Vezdehod, kes lubas tunni pärast tagasi olla ja meid üle järgmise soo aidata. Kahe tunni pärast, kui ta tagasi oli, oli juba nii pime ja Vezdehodi paak nii tühi, et pooled meist said üle ja pooled jäid teisele poole sood hommikut ootama. Väiksel Harril oli sünnipäev ja tema 30. juubeli auks näksisime küpsiseid ja rüüpasime head - paremat. Meie päeva kilometraaž oli viis kilomeetrit. Kaheksateistkümnes, ehk tänane päev kulges vaevaliselt mööda tundrat ja soid. Vezdehodide abita oleks me ilmselt praegu üsna armetus olukorras. Ega kohalikud põhjanafta töötajadki meid päris terveteks pea, sest suviti siin sellise tehnikaga ei liiguta. Autode jaoks oli tänane päev koormav ja veel rohkem inimeste jaoks. Meie homne esimene ettevõtmine on soo ületamine. Jälle. Täna me proovisime mööda Vezdehodi teed, mis sisuliselt on musta ja väga rammusa soomulla vall, aga 60. meetril kadus parema esiratta alt pidamine ja nii me olimegi 30 kraadise nurga all upakil.