Kuidas hääletada praami?

19.august - reede

Madala taevaalusega hommik riivis peene riiviga tihedat uduvihma. Õues on sooja 12 kraadi, kuudis paar kraadi rohkem. Põrnitsesin 5 minutit Petšoora jõge. Rätik käes ja külm liiv varvaste vahel. No kurat, ei ole ujumise ilm. Kui 10 minti veel seista, siis poleks vette minna vajagi. Loobusin ka loodusliku duši võtmisest ja kobisin kuuti tagasi. Hommikune kalamees soovitas meil soojalt hoida Usinski peale ja Sõnda suunda vältida. Sama juttu rääkisid ka teised kohalikud. Sõnda pool ootaks meid jõeületused, aga veetase on juba ligi meetri tõusnud. Võtsime suuna sadamakoha poole, sest ainus võimalus Usinskisse pääseda on mööda Petšoorat ja Usad praamiga. Varbad külmetavad.

Ootame "Baltikat"

Kell 8:51 oleme praamisadamas, mis tegelikkuses on kokkulepitud ja piisavalt sügav koht liivasel kaldal, kuhu praam kaldale pääseb. Peale meie ootab siin veel hulk veokajuhte uuemate ja vanemate masinatega. Ei tea kas mahubki peale. Väljasõiduni on veid alla tunni ja meie autod tõmbavad kohalikke veokajuhte ligi nagu meepott kärbseid. Kuulavad meie lugusid ja teevad suuri silmi, kuuldes meie talvetee läbimisest Lemtõst Ust Šugerisse. Sealt ei sõideta ju enam talvelgi, rääkimata siis suvest. “N…jasebe. Nikto sto let ne ezdil”. (Täitsa pe…s. (Sealt pole sada aastat keegi sõitnud). Meie kõrvad liiguvad, aga üritame seda stiilselt varjata. Kolm kuud vana Kamaziga liikuv Vitali teab aga rääkida, et Vuktõlist läheb otse tee piki gaasitrassi Labõtnangisse. Labõtnangi on asub Salehardi vastaskaldal. Vaja vaid võtta üks propusk ja “bõl letajet” (tolm lendab)J. See kõlab liiga lihtsalt ja liiga uskumatult.
Eks neid jutte kuuleb siin seinast seina, aga samas kui kedagi uskuda, siis veokijuhte. Enamus meestest, kes auto ümber olid kogunenud teadsid näiteks Lemtõ ja Ust Šugeri vahelisest teest, aga las ta jääb. Eks siin tuleb lõpptulemusena lähtuda ikkagi talupojatarkusest ja kõhutundest.
Selge on see, et tagasi me ei lähe, praegu vaja saada teisele poole jõge.

Kell 9:45 oleme praamil, kuna oleme välismaalased, siis lasti meid peale eelisjärjekorras, mille üle me ääretult tänulikud olime. Praamipilet jällegi 270 rutis ning nimeks tal koduselt “Baltika”. Aga see praam viib meid vaid teisele kaldale, sealt edasi asub kuskil 100 kilomeetri kaugusel küla nimega Akis, kust meie praam peaks startima. Muidu läheks praam Petšoorast, aga jätkuvalt on veetase liiga madal. Kas ta täna üldse läheb ja kui läheb siis mis kell, kas kohti on. Osad Petšooras teadsid rääkida, et see praam käib vaid korra nädalas ja väljub nelapäeviti kell 14, teised olid täiesti kindlad, et praam väljub iga päev, lihtsalt kellaaja suhtes ei jõutud kokkuleppele. Palju küsimusi, millele vastuseid saab alles Akise külas. Ega meil palju muid variante ei olnud. Veereme mööda kruusateed, mis pigem hea. No Venemaa mõistes. Inimesed on siin loomingulised. Kui on väike jõeke, vana mahakantud praamirimakas ning puudub sild, siis mis sa teed? Muidugi tõstad vana lodja kõige kitsamas kohas jõega risti ja sild valmis. 

Lodjasild

Ahvenaid püüdvad mehed andsid Bennole julgustavaid noote teemal Usinsk – Inta. “Vahtkond ju käib” oli meeste vastus. No näis näis. Oma silm on kuningas. Temperatuur kuudis on tõusnud 14lt kraadilt 21,5 peale. Mõnus, varbad enam ei külmeta ja pesu kuivab ka paremini.

Kui me kell pool üks Akise “sadamasse” jõudsime, siis selgus, et praam täitsa läheb, õigemini läks – pool tundi tagasi. Järgmine läheb homme samal ajal… . Arvestades meie liikumiskiirust ja praami liikumiskiirust, tekkis härrastel salakaval plaan kimada piki kallast praamile järgi ja üritada teda “hääletada”. Kõlab jaburalt, eks ole, aga siin oleks see täiesti normaalne. Ja nii me läksimegi praamiga võidu ajama. Algus oli paljutõotav – lai ja kena  kruusakas, tolm lendas. Mõne ajapärast kuivas kruusakas kokku, seejärel muutus roobasteeks ning lõpuks kadus teejälgki. Kõik, vsjo, ei olnud meile ette nähtud selle jõelodja peale saada.

Ei muud – tagasi Akisesse oma saatust ehk praami ootama. Kell on pool seitse õhtul ehk paras aeg tutvuda külaeluga ja külaelu kohta saab alati kõige rohkem teada poes. Kohaik poemammi, kes alguses maru tõre tundus, osutus tegelikkuses väga muhedaks memmeks. Poes oli müügil uskumatul hulgal kellasid, mille vahelt leidsin ka otsitava - barankad, lisaks sain külas tehtud leiba ning teada, et Akis saab 28.augustil 160 aastseks ja siin elab 118 täiskasvanut. Mõned lapsed kauba peale. Vaatamata sellele on siin kool, lasteaed, klubi, med punkt, postkontor. Nagu nõuakajal. Ja siis poetas proua, et peale liinipraami liigub siin ka üks vabagraafikuga praam. 

Akise kellapood

Korjasin oma kodinad kokku ja läksin kaldale – mine tea äkki tulebki see vabagraafiku praam. Selgus et praamiliiklus on siin ootamatult tihe – mõni aeg pärast kaldale jõudmist pani üks praam meis mööda ja teine keeras kaldale. Tundub, et päästetud. Peale meie veeres praamile veel üks mikrobuss ja Urali kütusetsistern. Turistikirvest selga ei löödud ning meie käest küsiti kolmetunnise sõidu eest sama taks mis Uralilt – 2000 rutsi. Lahkume Akisest, ilm on klaarunud ning üle nelja päeva on jälle näha päikest, mis 3 minutit enne kella kaheksat Petšoora läänekalda liivase paljandi taha kaob. Aitäh et läbi astusid. Kui eelmistel õhtutel on meie pea kohal rippunud lootusetu tihke mass, siis praeguseks pole enam madalat ja rasket tinahalli palju järel. Äkki hommegi … ei hakka ära sõnama. Aga loojang on imeline ja mitte ainult selle pärast et seda mitu päeva nähe pole olnud, siin on mitmeid tegureid. Nende hulgas kindlasti ka teadmine edasi liikumisest. Petšoora on siin juba päris lai – kuni 300 meetrit ning saab varsti kõvasti jõudu juurde kui umbes sama lai Usa temasse suubub. Pakkusin poistele suhharikuid ehk väikeseid barankasid. Kuidagi kergem on olla. 

Benno ja kapitan

Teistmoodi kergem oli reisi lõpuks Bennol, kes laevakapteni käest kasulikku inffi sai ning selle tasuks koos pealikuga puskarit pidi mekkima. Veidi üle kahe tunni kestnud lodjaretk andis meile lõbusa Benno, kes muuhulgas oli kuulnud, et põhjapõdra hind pidi siinkandis olema 3 liitrit viina ja et pärast tapmist süüakse värskelt ära põhjapõdra süda ja maks. Nagu Burjaatias. Laevakapten soovitas meile ka laagripaika, kuhu me veidi enne kella ühteteist öösel kohale jõudsime. Kuna Usinsk on naftalinn, siis oli soovitus ennast alustuseks linnast eemale jõe äärde parkida ilmselt mingi põhjusega. Ja ega meil ju tegelikult praegu linna mingit asja ei olnudki. Veel oli Benno teada saanud, et meil on vaja saada kohalikust naftakompaniist Severnaja Neftist luba sisenemiseks teele mis meid sihtpunkti poole viib. Usinskist pidi viima naftatrass Vorkutasse, mille esimesed 70 kilti pidid olema imelised, aga seejärel pidavat algama “Ikstrim”. Kuidas naftafirmast laupäeval lubasid saada on juba iseasi, aga päev korraga. Oleme hetkel Usinskist 25 kildi kaugusel, aga tulelondid täiskuu kõrval juba paistavad.

Kilometraaž kokku 208 (178 autoga ja 30 km praamiga). Kokku 3080 km.