10 meetrit tunnis

16.august 2005 teisipäev

Erinevalt tavalisest sai täna kauem magada. Sommid on kinni ja kiiret ei ole. Hommik ei olnud õhtust targem. Udu oli ennast ära parkinud ja sommid ka. Sääsepirinale sekundeerisid sommide saed, mis mind eile öösel unele laulsid. Kurat, kas nad üldse magasid? Autost välja astudes sain kerged krambid. Eile metsa all nähtud soojaku uks vedeles meie auto kõrval. Praktiline nali sommide poolt? Jeti? Karu? Benno? Siiski Benno, kes oli selle kohale lohistanud, et autot putitada. Ju siis on vaja putitada. Samal ajal kui ma ukse hingeelu üle aru pidas saabus Kari ja teatas, et Sisul on veel 2 autopikkuse jagu rapsida ja siis on sommid kuival. Äkki siiski on hommik õhtust targem. Täis kõht toidab mõtet ja selle kinnituseks tegime kaerahelbe putru. Välja tuli kliister, aga töömees ei virise.

Proovisime valges uuesti luurele minna. Eile nähtud pehmepõhjalise oja boonuseks oli loodusjõudude poolt diagonaalasendisse nihutatud toru, umbes sarnane, mis meil üleeile roolivarda kõveraks lõi. See toru õnneks allus vintsi dressuurile. Järgmised ojad olid lihtsamad. Liikusime 1960 A pärit kindralstaabi kaardi järgi, mis näitas et meist paremal peaks olema suurem küla nimega Andronovo. Tingmärkide järgi nii paarisaja kuni 1000 elanikuga küla kiriku ja sadamaga. Kuna siinkandis vundamendi tähtsust ei osata hinnata, siis paremat kätt nähtav lagendik ongi see küla … . Ainult mõned üksikud pehkinud palgid ja lagunenud sadamakai vihjavad 40 aasta tagusele inimtegevusele ja õitsvale külaelule. Loodus on oma tagasi võtnud ja meie saime jällegi kinnitust, et kaardi puhul on abi jõgede, ojade, soode ja kõrgendike määramisest. Teed ja külad on mööduv nähtus, millega arvestada ei ole mõtet.

Järgmine küla on meist paari kildi kaugusel. Et Ust Šuger on märgitud ka kaasaegsel kaardil, siis lootust sealt maju ja joogivett leida on poole suurem. See neetud küte pandi jälle sisse. Kuudis on 25,4 kraadi ja õhuniiskus 66%. Mõnus. Ujuda tahaks. Huvitav kuidas sommidel läheb… . Nende mõtete saatel möödusime külgkorviga motikast ning marjulistest. Järelikult küla ikkagi eksisteerib.
Kell 12:40 sisenesime elegantselt hääbuvasse vene külakesse. Ust Šugeri kolhoosiaegset hiilgust meenutab kolakas sisse kukkunud katusega tellistest karjalaut ja hulk lääpas maju. Taamal jälle müristab. Vaikselt aga kindlalt hakkab põuaperiood siinkandis läbi saama.

Ust Šugeris elab aastaringselt 35 inimest. Peamiselt pensionärid. Ainus tööandja on riiklik ilmateenistus ja seegi toob leiva lauale vaid paarile külaelanikule. Kohalikud papid rääkisid, et enne pinsipäeva tellitakse naaberküla poest kõik vajalik kraam, sest kohalik kauplus on juba aastaid suletud. Juba praegu on keset küla seistes on rohkem kosta ritsikate saagimist kui külamelu. Nii need külad kaartidelt kaovad.
Suviti tullakse vanavanemate juurde ja siis on siin teist sama palju juures. Küla asub kõrgel jõekaldal. All jõe ääres on sadamalaadne moodustis kus inimesed ootavad praami ja neid on seal palju. Ilmselt hakkab suvi läbi saama. Kell 13 saabuma pidanud jõelaev randub täpselt 45 minutit hiljem ja see on omaette vaatamisväärsus. Sarnaneb veidi Pakistani reisbussile, kus täpselt 10 korda rohkem reisijaid kui manuaalis kirjas. Ilmselgelt ajab see reisijad turri, sest käib tuline vaidlus iste/seisu/rippumiskohtade üle. Seda vaadates muutub kuut veelgi armsamaks. Tahad istud, tahad viskad pikali, tahad kuulad mussi, tahad sööd kisselli… .
Petšoorani pidi siit minema kena tee ja selles me enam isegi väga ei kahtle J.
Meid juhatati kaevuni, kus saime lähkrid täis lasta. Kuna vett oli navaalom (ikkagi elektrilise pumbaga kaev), siis oli siin ka paras aeg üleeile pessu pandud pesu masinast välja võtta ja ära loputada. Nimelt on meil kaasas ka pesumasin. Selleks on sinist värvi 200 liitrine suletava kaanega plastikust tünn, mis kinni tõmmatud auto katusele. Paned musta pesu sisse, lisad pesupulbri ja vee ning tõmbad kaane kõvasti kinni. Siis sõidad poolteist päeva mööda suvist zimnikut, mis tekitab täiesti sobilikud pesutsüklid ja valmis ta ongi. Loputuse ja tsentrifuugi osa peale peab veel mõtlema, seniks tegutseme nende tsüklitega manuaalselt. No vot ja nüüd on mul jälle puhas käterätik. Kui vaid näeks nüüd somme lähenemas, sest kuidagi ei viitsiks paarikümmet kilti tagasi ratsutada. Proovisime helistada, aga nende satitelefon oli väljas. 

Tagasiteed on alati lihtsamad ja kulgevad kiiremini. Kolmveerand tundi hiljem olime tagasi soo serval. Sõit külasse oli kestnud täpselt tunni jagu kauem, aga mis seal imestada – tee ja ojad võõrad.
Kell 15:35 saabuvad lootusrikkad uudised – sommid on edenenud jõudsalt ning paari tunniga peaks nad kuival maal olema. Alanud on tihedam sadu. Tund aega hiljem on sommid juba peaaegu kohal, aga ikka veel nii kaugel. Pedro suutis ennast jälle maa sisse kinni sõita. Nii see aeg kulub.
Kuivav pesu teeb oma tööd ja õhuniiskus on tõusnud 76%ni.

Ligi 28 tundi hiljem

Kell 16:49 on kõik soost väljas. Sommid on teinud hullu töö, võtnud maha hea mitu tihu metsa ning rajanud paarsada meetrit palgiteed. Ise veid muretsesid, et kui nüüd mõni metsnik tuleb, et mis see arve ka olla võiks. Aga kust kohast ta siin tuleb?
27 tundi ja 49 minutit ning 280 meetrit hiljem oleme kõik jälle kindlal pinnal. Lihtne matemaatika ütleb, et meie liikumiskiiruseks oli 10 meetrit tunnis.


Edasine tundus kõik juba lihtne. Meie suunaks on Ust Soplesk, kus väidetavalt peaks olema suisa kaks poodi. Need samad millest Ust Šugeri papid ja mammid oma tavaari ostavad. Ületame Maloje Soplja jõe. Kõikidel on pärast sood enesekindluse level nii kõrgel, et ei vaevuta isegi jõe sügavust kontrollima. Kell 19:15 oleme kohal. Nagu ikka levib inff väikestes külades kiiresti ja poe juures oleme ümber piiratud ohalikest külanoortest, kes meie masinaid imetlevad. Siin on laste kilkeid ja elu. Enamus kohalikke härraseid on vine all – ikkagi teisipäeva õhtu ju. Ust Soplesk on selle kandi suurim küla, kus elab 500 inimest ning lisaks mainitud kahele poele ka kool. Küla väikeettevõtlusel tundub minevat hästi, sest kioski uksel oli silt lahtiolekuaegadega. Avatud 10 – 20, lõuna 13-16. Napilt jõudsime. Kioskis kuulsin esimest korda ka komi keelt ja sain teada et “vom” on komi keeles suu.

Kohalikud manitsesid meid, et siit edasi on veel 1 küla – Ust Šuger, aga siis saab tee otsa ja meil pole mõtetki proovida sealt edasi sõita. Eks me siis üritasime seletada, et me tegelikult just sealt poolt tuleme ja alustasime Lemtõ külast, mille peale nad vastasid, et meil pole mõtet proovidagi Lemtõsse minna, sest isegi taliviti ei kasutata enam seda zimnikku… . Andsime alla ja ütlesime, et me siis ei hakka sinna Lemtõsse minema. Meie otsus kiideti kohalike poolt üksmeelselt heaks. Vast paar kainemat tüüpi said aru mida me tegelikult üritasime seletada, aga uskuma nad ei jäänud. Vaatamata lahketele pakkumistele ööseks külla jääda eelistasime jääda kindlaks oma põhimõtetele ning laagerduda omaette. Kell 23:45 leidsime tee, mis viis kaldalt alla Petšoora äärde. 

Läheneme laagriplatsile Petšoora kaldal. Tavalise veetaseme puhul oleks meie masinad poole kabiinini vees.

Raba ääres alanud vihm sadas lakkamatult edasi. Tore et me täna ei olnud seal kus eile. Tore et oleme maalilise Petšoora liivasel kaldal ning sätime õhtusse teadmisega, et vähemalt Petšoorani takistusi ei tohiks olla. Täna on esimest korda ka põhjus vihmavari lahti kruttida. Selle all valmis õhtusöök Ust Sopljast ostetud natuke roiskunud singist ja Tallinnast kaasa võetud kartulitest. Aleks kooris ja mina viilutasin. Kartuleid muidugi. Sink kuubikuteks ja kartuliliipude kõrvale pannile. Täna on siis kaks sooja söögikorda. Päeval tegime endale Ust Šugeris Mehhiko pada. Päevad pole vennad. Kliima hakkab inimlikuks muutuma. Täna oli esimest korda mõnus magama minna – ei olnud palav ja niiske ega ka liiga palju sitikaid. Tänaseks oleme läbi põletanud poolteist pakki putukatõrje viirukeid ja 2704 kilomeetrit igasuguseid teid, millest täna 43 kilti. Kodu on linnulennult 1750 kildi kaugusel.

Kilometraaž 43 km., kokku 2704 km.