Petšoora

17 august – kolmapäev

Täna sai kaua magada. Alles kell 7:10 oli äratus. Pisilased on praktiliselt kadunud ja see fakt kinkis hea ööune. Kiire suplus Petšooras, kola kokku ja minema. Enne starti panime pesumasina uue laari pesuga käima, eks siis näis, millal jälle aega on pesu loputada, aga mida kauem ta loksub seda puhtamaks ta saab. Vist. Läbisime olematu Ust Voja küla. 
Ühe jutu järgi läheb Petšoorani superhea tee, teine teadis rääkida, et ees on 20 kilti sood. Eile enne magama jäämist otsustasin, et kui 30 augustiks on selge, et me minu viisa kehtimise ajal Salehardi ei jõua, siis pean ma hakkama otsima iseseisvat tagasiteed. Mul on praeguseks õigust Venemaal viibida veel veidi üle kahe nädala. Oleks ikka pidanud tegema 2 kuu viisa… . Aga päev korraga.

Kell 8:40. Digiatlas teed ei näita. Ei näita seda sama laia liivateed millel me tuiskame. Uskuda saab siin seda mida näed. Öösel jäi sadu järgi ja hommikul näitas ennast korraks ka päike. Nüüd on jälle pilves ja sajab peenikest tihedat vihma. Temperatuur on normaliseerunud 20 kraadi juurde ja õhuniiskus ebanormaliseerunud 84% juurde. Mõnus jahe vann.  
Ei saagi pikalt sõita, sest meil on miski filter mulda täis olema. Metsa all patseerides saavad saapad ikka poriseks ja mõni kord võib ka üle ääre tulla. Filter vabastatakse kiiresti mudast ning kell 9:13 näeme üle mitme päeva plekist liiklusmärki, mis on ilmselge tunnus lähenevast tsivilisatsioonist. 

Väikeste vihjete maailm.

Päris korda masinat saanud ei ole, sest tõusud võtavad meie Volvokese võhmale. Sommid on nii pöördes sellest, et saab jälle sõita ning kadunud silmapiiri taha. Meie rühime vaikselt järele. Kuna sõidame oma olemasoleva kaardimaterjali piirimail, siis vahelduva eduga oleme kaardil ja kaardilt ära. Ees tõotab asulat. Kell 10:10 sisenemegi Lunboži, kus tegutseb SeverBurGazi nimeline ettevõte. 

SeverBurGazTorn

No mis te arvate millega firma tegeleb:). Talveteel rassimine on meie kütusepaagid kriitilise piirini viinud. Uurime gaasimeestelt, kas kütust saab. Saab ikka, aga peab ootama kui ülemused lahkuvad. Mõlemad pooled ootavad rõõmsalt. Kell 11:29 lahkume täis paakidega Petšoora poole. Sadu on teed ligaseks teinud ja Petšoorani pidi olema veel 150 kilti. Sealt edasi Intani, aga pidi olema perses. Nu posmotrim ütles optimist meie sees ja nu bliin tema realistist kaksikvend.

Poolteist tundi nürilt sirget mudateed, mille sisustan poolunes vegeteerimisega. Kell 13:00 jõuame esimesesse vangilaagrisse. See on maha jäetud ja põletatud Tšikšino laager. Vasakul pool töötsoon ja paremal barakid. Valvuritornist saab suht hea ülevaate kogu kompleksist, mida piirab 4 erinevat aeda. Masendav.
Masendust aitab alati maandada kerge eine. Avastasime endalegi ootamatult, et meie toidusedeli punasesse raamatusse kantud suitsuvorst on täiesti elujõuline liik. Tervelt 4 isendit oli alles! Vaatasime kaarti ja hammustasime suitsuvorsti peale. Variante Intasse tundus olevat mitmeid, aga tõde elab Petšooras. Kõht defitsiitkaupa täis läksime liikvele.

Parema ülevaate saamiseks ronisin kiibakasse ja õõtsuvasse torni. Torni otsas oli parema ülevaate saamiseks seinale suure pintsliga tõmmatud ilmakaarte nimed, et põgenemisel oleks lihtsam ette kanda kust suunast ja kuhu. 

Kell 15:57 saabus levi. Väikeste eranditega olime 5 päeva levikas olnud. Kümme minutit peale levi saabus asfalt. Vahelduseks päris mõnus. Petšoora ei ole enam kaugel. On ainult üks aga – ta asub teisel pool jõge ja sinna saab praamiga. Kohalike info järgi stardib praam Ozernõist. Seekord pidas info ka paika. Järts oli esialgu ehmatav, aga kui selgus et praamid käivad iga poole tunni tagant ja enamus autosid ootavad praamilt tulevaid inimesi tuli peas päike jälle välja. Kell 18:00 totšno annab praam otsad ning Petšoora – siit me tuleme. Laevameeskond on uudishimulikult lõbus ja Frii sai kapteni käest kingiks paki Bellamori. See oli 270 rutsise laevasõidu boonuseks.

Võrreldes Severnaja Dvina praamiga oli siinne suisa luksusaparaat. Peale meie mahtus praamile veel vist 3 autot.

Kell 17:37 siseneme Petšoorasse. Eelmisest linnast ehk Sosnogorskist tulek võttis aega 5 päeva 3 tundi ja 28 minutit. Teoorias oleks me võinud olla siin juba 4 päeva tagasi, aga samas vaadates tagasi viimasele neljale päevale, siis poleks neid emotsioone küll raatsinud ohverdada. Teeme paar tiiru linna peal ja katsume aru saada kus midagi on. Kell 18:08 teeme poe peatuse. Sekundiga oleme sisse piiratud kohalikest uudishimulikest, kellest enamus on jokkis. Erinevalt eelmistest linnadest on petšooralased pealetükkivamad. Kohalik ilma esihambata ja mustas dermatiintagis noorhärra soovib minuga vahetuskaupa teha. Nagu iidsetel aegadel kui kapmehed saabusid. Mina andsin talle 5 krooni ja tema mulle miniatuurse õigeusualtari. Ei mitte päris. Sellise, mida kirikutest annetuste eest soetada saab. Umbes 5x5 cm. Muuseas see on mul sellest hetkest alates kogu aeg kaasas olnud kui kuskil sõidul käin. Täitsa alateadlikult. Aga ega sellega kaubategu veel katki ei jäänud. Järgmisena soovis termatiintagi vahetada telefone. Siinkohal jäi kaubategu katki. 

Vanemad mehed, kes valdavalt kained ja kaupa teha ei soovinud palusid noorematel külalised rahule jätta. Nende käest saime teada, et Petšoorast 100 kildi kauguselt stardib korra nädala praam, mis läheb sinna kuhu meil vaja. Järgmine läheb homme kella kaks päeval. No vot nii lihtsalt lüüaksegi hoolikalt mastidekaupa sätitud kaardipakk käest maha. Aga samas me ju teame, et kõik on siin targad mehed taskus. Istusime ja arutasime. Mägedest pääseks läbi, aga sinna jõudmiseks on vaja ületada kaardi järgi ületamatu soo. Praami variant Usinskisse on kahtlane kuna see käib korra nädalas ja kas ta läheb ikka kell 14 välja. Aeg tiksub. Otsustasime minna linnast välja ja leida Petšoora ääres laagripaik, et hommikul tulla tagasi varusid täiendama. Suund Sonja nimelise asula poole kuhu Pedro ja kompanii sakslaseid aastaid tagasi olid välja jõudnud. 

Miski seletamatu roidumus on keres. Nagu oleks mingi jube suure asja ära teinud. Üks vahepunktidest on käes. Selja taga hulk emotsioone. Avastan ennast detaili passimas ning pilguga süübimas mitte millessegi. Aga see on magus rammestus. Leidsime peale pikemat otsimist sobiliku allasõidu ning parkisime oma karavani jõe kaldale. Homme on tehnilise hoolduse päev, praamist ja Usinskist me loobusime ning otsustasime tee kasuks.
Kena päev lõppes väärikalt Benno sünnipäeva tähistamisega, mille tulemusel mina endale senise sõidu kangeima promilli organiseerisin. Meie väike kuut ei olegi nii väike. Mahtusime koos kõikide sommidega Benno sünnipäeva tähistama.

Kilometraaž 168 km., kokku 2872 km.