Na Usinsk

 Na Usinsk

Hommik kõrgel jõekaldal vaatega taamal tossavale korstnale, mis eilses vaikelus kuuga tundus igavikuliselt maaliline, oli taandunud lihtsalt üheks taamal tossavaks pulgaks. Öösel on kõik kassid hallid.  Oli laupäev ja lootus leida kedagi, kes võluväel päästaks meid tõotatud teele ei sisendanud liigset optimismi. Aga loll oleks olnud istuda käed rüpes ja veeretada esmaspäevani pöidlaid. Läksime otsima kôigepealt maja ja sealt seest vajalikku inimest. 

Severnaja Nefti peakontori leidsime üsna lihtsalt selles ristkülikuteks jagatud linnas. Valvur teatas Margusele, et meil on vaja rääkida kellegi härra Zeljonõiga, kes võib isegi kella ühe paiku läbi astuda. Meile sobib.Kuna sinna oli veel paar tundi aega, siis läksime laupäevast naftalinna takseerima. Tegemist on väga noore, vaid 25 aastat vana, hästi puhta ja väga korralike asfaltteedega linnaga. Inimesed olid oluliselt hillitsetumad kui muudes linnades. Kõik ajasid mingit oma asja ja me ei läinud õnneks või kahjuks eriti kellelegi korda. Naftatsisternid vurasid edasi - tagasi ööpäevaringselt. Tõeline naftakeskus. Kuna linn oli laupäevaselt loid, siis läksime tagasi Severnaja Nefti kontori juurde luurele, hirmus et äkki isand Zeljonõi satub meie äraoleku ajal sinna. Istusime ja ootsime peakontori ees. Isand Zeljonõi saabus ja Margus läks temaga asju ajama. Samal ajal astus ligi üks muhe mees ja küsis, kas võib autot vaadata. Viisakalt näitasime talle meie sõiduriista. Seejärel mees tänas viisakalt ja istus kontori ees seisnud uhkesse Land Cruiserisse. No igal kohalikul sellist käru juba ei ole ... . Margus tuli tagasi ja andis ülevaate tähtsatest läbirääkimistest. Isand Zeljonõi oli teatanud, et tema poolest võime sõita küll mööda nende teid,  aga vaja on ka FSB ehk julgeoleku luba. Ahsooo, läheb põnevaks ... . FSB maja leidsime endalegi üllatuseks üsna lihtsalt, aga vaatamata tunnipikkusele ümber FSB maja käimisele ei saanud me kellegiga esimese astme kontakti, ikkagi luurajad. Otsustasime õnne proovida ja vaadata, kuhu viivad ümberkaudsed teed. Suurem osa ei viinud kuhugi ja kaks teed viisid tõkkepuuni, kust meid viisakalt, kuid resoluutselt tagasi saadeti sõnadega, et meil peab olema Severnaja Nefti propusk. Kuna olime puutumatult 3 korda uhkelt ja puutumatult liiklusmiilitsa silme alt läbi sõitnud, siis saatust kaua narrida ei saanud.

Ootamatu seisak.

Neljandat korda DPS-ist mööda vurades võttis miilitsa Niva meile vilkurite põledes sappa. Tõmbasime tee serva. Ta palus meie karavanil ots ümber pöörata ja sõita DPSi putka juurde tagasi, kuna on malenki njuanss. Sellised terminid kõlavad alati kurjakuulutavalt. Margus kui meie läbirääkija läks DPSi meestega asju klattima. Jutu sees mainis Margus, et me oleme päeval otsinud kontakti FSB-ga. Selle peale läks miilitsal silm salakavalalt vidukile ja ütles, et väga tore, aga nüüd on nad ise teel teie poole. Mõne aja pärast saabuski noorem ja üsna tõre härra, kes pikema sissejuhatuseta hakkas esitama küsimusi: Kes me oleme, mis me siin teeme, miks me siin üldse oleme jne. Selgus, et meil on kaasas hulgaliselt kahtlast tehnikat, mis küll otseselt keelatud ei ole, justkui nagu aga nagu lubatud ka mitte. Auto raadiosaatjad, GPS-id ja satitelefonid tekitasid suuri kahtluseid meie siiruses. Need viimased ehk satitelefonid olid meil kaasas kohustuslikuna MediHeli poolt. MediHeli on kindlustusfirma poolne garanteeritud meditsiiline kopteritransport kust iganes maailma nurgast. Ega me siis väga selle peale ei mõelnud, et kuidas moodi see siin kandis oleks ka välja näinud. Paluti viisakalt kuid see eest tungivalt kõikide dokumente. Margus koos meie kõikide dokumentidega viidi linna FSB majja. Möödusid mõtlikud kolm tundi. Tagasi tulles oli ta üsna rahuliku olemisega. Oli tüübiga jutu peale saanud ja suutnud asjad ära klaarida, aga märge meist kõigist jäi kuskile toimikusse. Kas nüüd on hästi? Ega mitte. Saabus mees siseministeeriumist ja kõneles Margusega veel tunnikese. Seejärel selgus, et osadest dokumentidest on vaja veel koopiaid teha, aga koopiamasin asub ainult linnas. Margus läks tagasi linna. Mis meil muud teha oli kui oodata ja need kes oskasid, tegid suitsu. Piibu tegemine oleks olnud ilmselt vale signaal. Kohalikud DPS-i mehed olid väga sõbralikud ja elasid meile kaasa. Pakkusid lahkelt oma majaesist valgustatud parklat ööbimiseks. Ahahh, et nii kaua läheb ... . Me ise eelistanuksime küll kuskil vähem rahvarohkes kohas ööbida, kuid see oli pigem selline nõudlik ettepanek. Käsk on vanem kui meie. Margus oli veel linnas ja meie tulevik oli segane. Ametnikud päästsid Marguse alles kell üks öösel tulema. Selgus, et neil ei ole meile mingeid pretensioone ja luba keelatud teedel sõitmiseks annab vaid Severnaja Neft. Ja see oli meil ju justkui Isand Zeljonõi poolt antud. No vähemalt mingisugunegi selgus. Hommik on targem.

 

Siiski oli meie liikumisele piir pandud ning ainult meie auto võis järgmisel hommikul linna minna ning seejärel sõltumata loa saamisest või mitte saamisest sõita vaid ühes suunas - linnast ära. Seniks kuni me käisime linnas õnne katsumas, pidid teised seisma sealsamas DPS-i maja ees. Naftakontori juures läks Margus valvuri juurde ja teatas, et tal kokkusaamine isand Zeljonõiga. Osavõtmatu valvur teatas Margusele, et turvapealik härra Zeljonõi ei ole täna majja tulemas. Tulgu aga homme tagasi. Että mitä? Meil iga päev arvel ja linnast saab välja sõita vaid ühe korra. Öö naftanohikute kontori ees?  Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Aleks silmas maja eest läbi patseerimas sama härrat, kes eelmisel päeval meie autot käis imetlemas ja meie etteõtmist kiitmas. Astus ligi, tegi juttu ja kurtis muret. Härra teatas seepeale, et see asi saab nüüd küll kohe korda aetud. Veerand tunni pärast oli turvapealik Zeljonõi kohal ja astuti majja. Meie poolseks külakostiks kaasas Vana Tallinn. Majas selgus, et suur ülemus oli teeninud Juminda poolsaarel, kus talle väga oli meeldinud. Marguse hommikul kirjutatud avalduse andis ta Zeljonõile kiireks vormistamiseks, kuid enne seda kandis toosama tabamata roheline ime meie delegatsioonile ette kohvi, teed ja küpsiseid ning naeratas laialt. Kõik olid jällegi õnnelikud. 

Naftatrassil 

Saime liikuma. Pääsesime keelatud maale ja kõik tundus nii kena. Silmapiirini ulatuv liivatee, nagu Murmanskisse viiv maantee, metsatundra, sellest kõrguvad naftapuurtornid ning naftasõlmede pumbad ja päike, mida ammu näha polnud. 

Aga nagu ikka - kõik ilus saab äkki otsa. Tee lõppes naftapuurtorni juures. Olime õigest teeotsast mööda pannud. Paarsada meetrit enne naftatorni keeras õige trass paremale ja seal algas põrgu. Esimesed kilomeetrid polnud suurt häda midagi - rööpas ja pehme tee kannatas täitsa kenasti sõita. Kuna hakkas hämarduma, otsustasime laagrisse jääda. Kuna eelmisel õhtul ei olnud väga paslik koht Eesti Vabariigi taasisesesvumise tähistamiseks, siis see tundus olevat sobilik hetk. Seda enam, et olime just ületanud polaarjoone. Kaasmaalased tähistada ei jaksanud, seega otsisin abi põhjanaabrite juurest. Abi leidus. Kiitsime Eestit ja Soomet, iseennast ja teisi. Meil oli sünnipäev ja sommidel haljas. Ajasime päkad silma. Olin targu oma magamiskoti ja lebomatid välja võtnud, sest kus sa öösel ikka inimesi hirmutama lähed. Minu tänane numbrituba oli Volvo katusel keset ärkavat tundrat. Imeline.

Hommik tõi meieni teadmise, et midagi lihtsat siit oodata ei ole. Jõudnud vaevalt mõnisada meetrit sõita, tervitas meid tee, mida meie tehnikaga läbida ei olnud võimalik. Proovisime ringi, aga sellest ei olnud suurt abi. Abi oli meid uurima tulnud suurest 11. tonnisest Severnaja Nefti Vezdehodist, mis vaid pool aastat vana. Vezdehod vedas meid suuremast mülkast läbi ja teatas kurbusega, et peab nüüd lahkuma kuid tuleb meid homme jälle vaatama. Kulutanud suure osa päevast ümber soo tee ehitamise peale, sõitis meie juurde teiselt poolt Vezdehod, kes lubas tunni pärast tagasi olla ja meid üle järgmise soo aidata. Kahe tunni pärast, kui ta tagasi oli, oli juba nii pime ja Vezdehodi paak nii tühi, et pooled meist said üle ja pooled jäid teisele poole sood hommikut ootama. Väiksel Harril oli sünnipäev ja tema 30. juubeli auks näksisime küpsiseid ja rüüpasime head - paremat. Meie päeva kilometraaž oli viis kilomeetrit. Kaheksateistkümnes, ehk tänane päev kulges vaevaliselt mööda tundrat ja soid. Vezdehodide abita oleks me ilmselt praegu üsna armetus olukorras. Ega kohalikud põhjanafta töötajadki meid päris terveteks pea, sest suviti siin sellise tehnikaga ei liiguta. Autode jaoks oli tänane päev koormav ja veel rohkem inimeste jaoks. Meie homne esimene ettevõtmine on soo ületamine. Jälle. Täna me proovisime mööda Vezdehodi teed, mis sisuliselt on musta ja väga rammusa soomulla vall, aga 60. meetril kadus parema esiratta alt pidamine ja nii me olimegi 30 kraadise nurga all upakil.