Esimene argipäev

8.august – esmaspäev.

Üks ühine iseloomujoon on eestlastel kindlasti – meile meeldib magada. Plaanitud start oli kell kaheksa. Suure vaevaga saime veerand tundi plaanitust hiljem liikuma. Sommid ukerdasid juba kella seitsme paiku murelikult ümber meie massina ning üritasid võimalikult palju “juhuslikku” kolinat teha, et me ikka kindlasti üles ärkaks.

Öö oli põrgu. Jube palav ja niiske. Magamiskoti lükkasin kohe jalutsisse ja kui oleks võimalik olnud siis oleks nahk sama teed läinud. Eile õhtul korda tehtud ventilaator veidi leevendas olukorda kuid ebaregulaarsest toitumisest tingitud öise gaasirünnaku vastu oli see pisike propeller jõuetu. Nüüd on juba täitsa ok. Väikselt Harrilt elegantselt konfiskeeritud CD mängija, teeb olemise siin kuudis koduseks. 

Meie suund on võetud Tsherepovetsi ja oblastikeskuse Vologda peale. Enne suurde linna minekut pingutasime igaks juhuks generaatori rihma. Selgus, et automehhanik, kes Volvot sõiduks ettevalmistas oli tiba halturtsi teinud – geneka alus ehk mootori kinnitus oli pooleks murdunud. Pole siis ime, et geneka rihm vajas pingutamist. Õnneks selgus see siin, aga mitte kuskil keerulisemas olukorras. Kuna meil oli lisaks varuosadele kaasas ka terve töökoda, siis otsustasime teha keevitamise pausi. Selleks sobis ideaalselt tööstuslinn Tsherepovetsi lähedal asuv sillaalune. Kere kilkas rõõmust, sest ihu nõudis kasimist. Ei. Ta suisa röökis selle järele. Kasutasin võimalust ja pesin ka särgi jões puhtaks. Vesi oli soe ja räpane. Vool oli rahulik ning kannatas täitsa ujuda. 

Kella neljaks olid remondi ja muud protseduurid lõppenud ja liikusime edasi Tsherepovetsi poole, kus Aleks oli käinud ning teadis rääkida, et see on üks tõhus tööstuslinn. No Sillamäe mõtlesin mina. Ise oled Sillamäe mõtles ilmselt samal ajal Tsherepovets solvunult, sest kõik Eesti tööstuslinnad kokku oma hiilgeaegadel olid vaid kaduvväike osa sellest mida silm nägi. Sellist pilti ei olnud mina veel enne näinud. Linna kohal oli tolmu ja suitsu kuppel ... . 

Tööstuslinn Tšerepovets. Netist laenatud pilt.

Omamoodi võimas pilt. Kindlasti on kõik inimesed tunnetanud oma väiksust looduse ees. Olgu see siis looduse stiihia või maaliliselt ülev keskond. Sarnane tunne, aga skaala teises otsas – see oli aukartus ehk hirm tööstuse ees, kus inimene peabki tundma ennast tibatillukesena. Teeäärsed keemiast läbi imbunud taimed olid kaetud paksu hõbehalli kihiga. Rohelised on siin ilmselt ainult fosforist läbi imbunud kalaluud. Korstnaid tundus olevat rohkem kui maju ning paljudel neist musta suitsu ajav tulelont krooniks. Siin on tervislikum teha üks suits teise järel, sest õhk, mis on täis tervet mendelejevi tabelit, ei kannata hingata. Inimesed on siin sama tõrksad kui õhk, aga sellises keskonnas ei saagi vist teistsugused inimesed elada. Pärast Tallinnas avastasin, et need sini puna valge lennukit kujutava etiketiga tikud on toodetud Vologda oblastis, Tsherepovetsis. Selline oli siis Tsherepovets – linn aastast 1777.

Vaatamata meie siirale plaanile sõita välja Vologdani keerasid meie põhjanaabrid laagrisse. Kell saab ju kohe kaheksa ja graafikust tuleb kinni pidada. Maandusime kena jõe ääres, mille vastaskalda küngastel oli näha kahte küla. Enne lõplikku autode paika panemist üritas meie Piinatud Geenius Pedro ehk ilma vintsita somm mind alla ajada, sest ta põhimõtteliselt ei vaata tagasi. Selle suure põgenemise käigus olin teinud selliseid pantrihüppeid, et telefon taskust pudenes. Õnneks ei olnud Pedro sellest üle sõitnud, õnneks olime leviga varustatud piirkonnas ja kukkumine piisavalt pehme, et ma Aleksi telefonilt helistades oma sidevahendi kõrgest rohust kostvate appikarjete peale üles leidsin.

Maastiku poolest on siin suht lage kuppelmaastik nagu Karula Rahvuspargis. Mastaapsed pääsukeste parved hoolitsevad selle eest, et meil mõttetult palju sääsetõrjevahendit ei kuluks. Looduses peab valitsema tasakaal. Oleme Aleksiga kokavoorus ning Benno ja Margus pusisid jätkuvalt geneka kallal. Genekal oli nimelt viimasest, kella neljasest, keevitusest alles vaid pooled poldid. Hea seegi. 

Kell on pool üksteist õhtul. Meil on kõht täis ja nüüd ka genekas kõigi nelja poldiga kõvasti kinni. Osad sommid on magama läinud ja osad juba tülli pööranud. Põhjus teadmata. Ilmselt neil endilgi. Eilne jutt asfaldi lõppemisest siiski paika ei pidanud, homse kohta ei tea keegi kurat. 

Öö on tulnud maa peale ja ainus, mida silm veel õues seletab on läheduses asuva oblastikeskuse – Vologda kuma. 

Täna on selja taha jäänud 414 kilomeetrit.

Kilometraaž 414 km, kokku 1259 km.