Komi Vabariik

11. august – teisipäev

Tänane uni oli kasin. Tagasihoidlikult öeldes. Tegelikult ei saanud üldse magada. Sommide Sitikalamp oli ennast sitikatest umbe tõmmanud ja säras kuudi laes nagu täiskuu. Ventilaator oli ennast välja lülitanud ja kuna eelpoolmainitud lamp ei täitnud oma põhikirjalist ülesannet, siis sääskede kihulaste - armee sai ennast pühendada täielikult meile. Vahepeal isegi tundus, et nad on arusaamatust mingist isiklikust vihast ainult mind välja valinud. Lohutust sain vaid Vaalimaalt ostetud õunalimpsist, mida kuukasin öösel umbes liitri ning ka teadmisest, et hommikul saab kohe ujuma.

Hommikusöök kaldal

Võtsin korraliku vanni ja pesin pead. Seda tuleb teha siin nii tihti kui võimalik, mine tea millal jälle saab. Eilsest õhtust kaunistavad meie kuudi põrandat kenad kaltsuvaibad, mis teevad olemise päris hubaseks. Robbie kilkab sommidelt välja tõstetud makis „Let me entertain You“. No mis elul nii viga, nagu kodus oleks. Loksutab ainult, aga varsti ei pane ilmselt ka enam seda tähele.

Nii nii. 

Edasine plaan on välja jõuda Komimaa pealinna Sõktõvkari ja sealt edasi Uhtasse. Aga kõigepealt peab siit võpsikust pääsema. Oleme oma karavani viimased ja ragistame kuskil eiteakus.

Sõktõvkarist pean leidma videopea puhastamise kasseti, sest juba Baikalil hakkas kaamera minuga kärkima ja peapesu nõudma. Siuke veider jubin, mida isegi võib suurest pealinnast leida. Veel on vaja kaarte, Komimaa kaarte ja võimalkult detailseid. Ja hulgaliselt surrogaate, sest siit edasi leiab poode sama tihti kui kiilakalt kirpe. Aga me oleme ikkagi veel võsas ja otsime pääsu teele. Selgus, et oleme tupikus ja tagurdame tuldud rada pidi tagasi. 

On alanud järjekordne lõbus päev.

Ilmaga on seni vedanud. Viie päeva jooksul oleme saanud kerget vihma vaid kahe päeva jooksul.

Jarenski kaevumaja

Meie puhta vee varud hakkasid lõppema. Autosse monteeritud kaks 20 liitrist paaki olid peaaegu tühjad, aga see pole ka ime, sest meid oli neli meest kes kuuendat päeva teel. Järgmine küla nimega Jarensk pakkus meile veeabi. Meie tähelepanu köitis värskelt ehitatud palkmaja, mille juures seisid inimesed. Palkmajas oli kaev ja inimesed sesisid veejärjekorras. Järelikult on tegemist väga tähelepanuväärse veevõtukohaga. Pärast meid saabusid mehed sinise 02-ga. Enne vee võtmist tegi habemega mees õigeusu ristimärgi itta ja läände. Selge pilt, meil on nüüd 40 liitrit püha vett autos.

Jarensk on suur küla, kus oli koguni kaks bensukat. Tangime.

Kaasteelistest

Kes siis veel koos minuga liiguvad. Osadest olen juba rääkinud, aga nende päevadega on pilt veidi selgemaks muutunud.

Minu kuudikaaslane Benno

Minu kuudikaaslane Benno on lihtne ja tohutult abivalmis tegelane. Ajab vaikselt oma santehnikaäri. Ühe mehe kontorita kompanii. Nagu paljudel. Kindlate arusaamadega mees, keda ümbritsev eriti ei huvita ega emotsioone ei tunnista. Siiani tundub, et tema jaoks ei ole erilist vahet kus ja miks sõidetakse, peaasi, et saaks mudas mehe eest väljas olla. Benno on Nooniuse kehastus, kelle jaoks tehnikas ei ole olemas ületamatuid probleeme ning suuteline käepäraste vahenditega mootorile kapremonti tegema. Väga palju meil lobiseda ei ole, sest mina ei tea suurt tehnikast ega pea suurt vintimisest, tema jaoks ei ole kohalik kultuur ja niisama fantaseerimine - filosofeerimine eriti huvipakkuv teema. Mina saan temast aru ja küllap tema minust ka. Mul on õnneks paar raamatut kaasas.

Aleks - ekspitsi Eesti poolne pealik

Aleks on kõige rohkem tuttav. Aleks on laia silmaringi, hea mälu ja fantaasiaga mees kelle sõna maksab. Tema on pigem emotsionaalne inimene. Mees kes mõttetuid riske ei võta ja tema piisav kogemus juhib kõhutunnet, mida me ülejäänud usaldame. Ta on poliitik ja diplomaat, kes suudab viisakalt selgeks teha eksimused, vajadusel oma tahet läbi surudes. Mõni kord läheb oma tahte läbi surumisega liiale, aga kõik on millekski hea.

Margus - läbirääkija

Kolmas tegelane Margus on muhe ja põhimõttekindel mees, kes ei alahinda magamise kõrget kunsti. Esmapilgul jätab pahura inimese mulje, aga lähemalt tuttavaks saades selgub, et torssis koore all on soe ja hea huumorisoonega tüüp. Välimuselt puhtavereline Kingpool kelle kiindumus on Ameerika autod. Margus on meie autost kõige hulljulgem või vähemalt laseb seda nii paista. Ta on eraettevõtja, kelle firmas on kord nagu Viiburi sõjakoolis. Kollegiks ei tahaks kuid retkele läheks iga kell. Kuigi me pole koka ametit kellelegi kohuseks pannud on õhtuti just tema söögi tegemisega möllanud, sest see tuleb tal lihtsalt suurepäraselt välja. Tänu oma välisele resoluutsusele ja vene hingeelu tundmisele on ta asendamatu läbirääkija korrumperunud võimuorganitega, aga sellest edaspidi.

Meid kõiki iseloomustab soov teha midagi enneolematut, ainult vahendid ja eesmärgid on erinevad. Sihmärk on sama ja see on oluline. Nagu „Virmaliste väraval“ lõppsõnas ütleb Lennart Meri – eesmärk on teekond, mille kroonib kohale jõudmine. Kuid kohale jõudes tundub see koht nii tühine.

Eks me kõik täidame mingeid tühimikke hullustega, millega tõestame endale ja teistele midagi.

Lõpetasime just tankimise – 71 liitrit mahtus seekord põhipaaki.

Komija 

Kell 11:06 sõitsime sisse oma sugulasrahva maale - Komi Vabariiki. 

Tere tulemast

See teine pool kõlab muidugi kummastavalt – Vabariik. Oma keel, oma tähestik ja oma rahvas. Ning oma lipp - rohe sini valge, mis eemalt vaadates paistab täpselt nagu Eesti Vabariigi lipp. Vabariik Vene Föderatsiooni koosseisus. 

Komimaa lipp ja vapp

Aga ise nad eriti selle vabariikluse mõiste üle seal pead ei vaeva ning elavad nii nagu seal juba aastasadu elatud. Nõukogude pitser on selgelt tuntav tänaseni. Vene keel lämmatab kohalikku, aga se pole ka ime, sest veidi üle miljonilisest rahvast 56 protsenti on venelased ning kõigest veerand elanikest on komid. Kolmas suur seltskond on ukrainlased. Kolhoosiajast pärit lohakus on pärandatud tänasesse. Inimesed on äärmiselt südamlikud. Aga vara veel hinnata, sest oleme alles sisenenud Komi Vabariiki, mille pindala ületab pea kümne kordselt Eesti Vabariigi territooriumi. 

Komi Vabariigi sildi alla olid kohalikud pintslimehed maalinud Bljäzhjashee Uhta. Keegi on Uhta peale selgelt pahane olnud. Linn jääb meie teele ja eks me vaatame siis kui Bljazhishee see Uhta siis ikkagi on. 

Sisenedes Piiteri poolt on Komi esimene küla Kazluk, seejärel aga andis tunda ennast Komimaa pikk ajalugu. Kell pool üks sisenesime 625 aasta vanusesse Ust Vomi. Imeliku nimega linn, mis hilisemate keeletudeerinugute tulemusena andis kahest erinevast allikast tõlkeks Suu Suu. Siiski kaldun arvama, et minu teooria on siiski õige, aga sellestki hiljem.

Viie kirikuga küla, kus hulgaliselt lahkeid ja mõnevõrra ootamatuid silte. Kui Dobro Pozhalovat oli veel loogiline siis Zhivite Dolgo pani kergelt muigama, et tänan, aga mis mõttes.

Siit külast on Uhtani veel 246 kilti. Sõktõvkar jääb seekord vahele. Loodetavasti on Uhta piisavalt varustatud suurlinn, et ma leiaks sealt videopea puhastamise kasseti. Vastasel juhul on mul kaamera lihtsalt ilu pärast kaasas, aga oluline on veel ees. Mina oma väikeste aga oluliste muredega. 

Pärast kosutavat söömingut teeäärses einelauas veeresime edasi Uhta poole. Minu valitud kartulipuder guljashiga osutus õigeks, sest seapraad kujutas endast keedetud rupskeid. 150 kilti enne Uhtad oli meie generator jälle mingil kummalisel viisil lahti loksunud ning ajaviiteks ka ühe olulise juhtme läbi hõõrunud. Pidi pisiviga olema.

Läheneme strateegilistele kohtadele

Mida lähemale suurlinnale, seda tihedamaks muutub liiklus ja tavapäraselt Venemaale on iga linna viiva tee juures DPS ehk Dorozhno Patrulevaja Sluzhba ehk liiklumiilitsa punkt. See on pärand N Liidust, mis meil juba kipub ununema. Seda totaalset kontrollisüsteemi meenutavad vaid lagunenud ja põlenud GAI putkad Pärnu maanteel, Tabasalu teel, Märjamaal jne. Kuna korravalvurite nappus kummitab ka Venemaad, siis vähem strateegilised punktid on kinni pandud. Mida Sa ikka seal Piiteri Murmaski tee peal vahid. Meie aga suundusime Venemaa oluliste gaasi- ja naftamaardlate poole ning sealkandis on põhjust valvata rohkem kui rubla eest. Kuna meie autod olid selgelt tsiviilsõiduki formaadist väljas ja võõraste numbrimärkidega, siis oh seda õnne liiklusmiilitsa halli argipäeva – sau välja ning Margus läks asju klaarima. Ja nii iga kord. Pärast teist peatamist jätsimegi kõikide inimeste ja autode dokustaadid Marguse hella hoole alla. Aga tagasi mendiputkade juurde. 

Liikuv GAI-putka.

Sellist vahvat lahendust nagu teel Uhtasse polnud ma enne näinud. Liiklusmendil oli mobiilne patrullpunkt. GAZ 66 kastist oli ehitatud DPS punkt, millega mees sai ennast igapäeva rutiinist vabastada ja valida töö tegemiseks just sellise looduskauni koha mis tema tujule sellel päeval vastas. Nooremleitnat oli väga tehnikahuviline ning uuris huviga meie imeriistu. No mis tal seal muud ikka teha on.

Vurasime edasi Uhta poole. Ei saanudki palju sõita kui selgus, et tagasivoolu kütusevoolik lekib. Mis iganes tehniline jublunn see ka ei ole aga meil oli dislarida taga. Selle remondi ajal tekkis tõsine arutelu teemal homne puhkepäev. Sommid olid kahe käega poolt, estid sajaga vastu. Mul oli jummala pohh, peaasi, et Uhtasse saaks, sest mul vaja linna näha ja varusid täiendada. Või siis ikkagi - võiks edasi uhada, sest tsiteerides klassikuid: aeg on meie vaenlane. Puhkepäeva võiks võtta kuskil looduslikult kaunis ning Vana J. poolt maha jäetud kohas.

Veidi enne poolt kaheksat jõudsime omadega Uhta piirile. Nagu ikka - piirikontroll. Seekord relvastatud. DPS il olid abiks suisa kahed erinevad eriüksuslased – kolmel automadimehel oli suisa sukk peas, aga kahel, veidi heledamas kostüümis omonimehel ei olnud midagi varjata. Karm värk. Olin linna sisse sõites katuseluugist filminud ja keegi oli midagi näinud. Vaevalt olin jõudnud kaamera selja taha voodile panna ja teki peale tõmmata kui maskides lapilised automaaturid kuuti astusid. Tsipa kõhedaks võttis küll. Maskimehed uurisid, et mis asja mina sinna kuskile peitsin. Sellepeale ei osanud ma pusa lukku kinna tõmmates muud kosta kui et miskit ei peitnud. Et ma võtsin hoopis dressipluusi ja riietusin, sest ikkagi suurde linna saabumine. Tegelikult ma ju ei valetanud, sest ma tõepoolest samal ajal riietusin. Saime seepeale ühepoolselt tuttvaks – tema minuga. Järgnes tuttav ja tüüpiline küsimus:„Shto vezjom?“. Salata ei olnud meil midagi ja kuna peale isiklike asjade muud poleks kaasa mahutunudki, siis sellele küsimusele sain juba täiesti ausalt vastata – „Litsnõje veshi“.

Sukamees jäi alles siis rahule kui ma kinnitasin, et narkotse, tuleraudu ja porri pagasis ei ole. See viimane oli küll arusaamatu, sest minu teada Venes pornograafia keelatud pole. Siin tuleb muidugi arvestada ka neid seaduseid, mis tekivad koha peal. Ja tegelikult, mine tea äkki oli sukamehel vaja isiklikuks otstarbeks.

Mehed lahkusid tühjade kätega ning jätkasid käed puusas mendi maja ees seismist. Meil oli voli minna.

Minu ametlik infoallikas, sõber Pets, saatis lisaks Värniku MM kulla infole ka minu palve peale inffi ajavööndite kohta. Sellega on sama segane pull nagu nõuka ajal, kui Eestigi oli poliitilise korrektsuse mõttes Moskvaga samas ajas. Oma planeeritaval teekonnal me ajavööndit Moskva aeg + 1 tund ei läbigi vaid umbes 80 kilti enne Salehardi on laksust kohe pealinna ajal kaks tundi otsas. Vaadates ajavööndite kaarti leiab vaid 2 väikest lapikest Samara ja Izhevski kandis, kus õige kell on Kremli omast tunnikese ees. Selle ajavööndiga ongi maakeral kitsas käes, sest peale kahe väikese Venemaa piirkonna on selles vööndis veel Armeenia, Azerbaidzhan ja Omaan.

Aga kuna enamik Venemaa rahvast elab Uuralitest lääne pool, siis on ka arusaadav miks nõukaajast pärit vööndid sedasi sai maha märgitud. Nii vaatas enamik sovjeete oma kellalt sama aega.

Laagerdama jäime Uhta ees- või kõrval- või satelliitinna Sosnogorski lähedal. Kohalikud poisid külgkorviga IZHiga juhtasid meile kätte kena koha Izhda jõe käärus. Siin on täna meie kodu. Poisse oli muuseas tsikli peal neli. Mahub küll. Jõe ääres oli ilus nagu Tshavanga ääres ja sääski nagu Emajõe ääres kuubis. Sääsed olid nii näljas, et sõid isegi minu tehtud pannkooke. Tegelikult olid väga head pannkoogid, sest suure pannkoogisõbrana ma halbade pannikate tegemisega ennast iial vaevama ei hakkaks.

Meie tänane skoor on 250 kilti edasi sihtmärgi poole. Kodust mööda teed 2250 ja Nils Holgersoni moodi hane seljas otse lennates 1550 kiltsa. Mõtlesin, et eksperimenteerin ja pikutan täna 180 kraadi teistpidi, mis tähendas siis magamist pea sõidu suunas. Lihtsalt proovi mõttes, äkki tuleb rohkem und ja õhku. Ja kui ka ei tule, siis on see lihtsalt täiesti tore teistpidi magamine. 

Jõudsime ka sommidega kokkuleppele, et homme ei ole mingit lebotamist vaid rabotshij den. Hommikul peame minema meie autoga Uhtasse, sest linnas on veokatega paarutamine keelatud ja meie oma on kõige vähem veokas. Pigem siuke suur mikrobuss – nagu RAF noh.

Kilometraaž 250 km, kokku 2249 km.