Esimene talitee

12 august – reede

Äratus nagu ikka pool seitse. Eesti aja järgi siis pool kuus. Proletaarne värk, aga töö tahab tegemist. Täna sai vähemalt magada – pea õhu poole põõnamine aitas. Magasin nii sügavalt, et ei pannud isegi vereimejaid tähele ning nüüd on jalad nii jubedalt ära järatud, et isegi leevendi ei aita. Tahaks võtta trelli, mille otsas on pehme hari ja sellega jalgade peal suristada. Kõlab perversselt mis?

Motopoisid jäid ööseks meie lähedale laagrisse, tegid tuld, võtsid napsi ja olid jahipüssi paugutanud. Mina seda ei kuulnud. Ari kuulis ja oli aknastki paugumehi piilunud. Ka see on märk sellest, et ma magasin normaalselt. Samas padrunikesti maas ei olnud, seega pole välistatud, et see oli hoopis ühe teise mehe raske ja keeruline soome keelne uni.

Hommikune suplus Ižma jões oli oluliselt karastavam kui Severnaja Dvinas. Pakun, et temperatuur oli 15 kraadi. Kristallpuhas ja üsna madal jõgi, mille käänaku taga kohises kärestik. Kõik sümptomid viitavad lõhelistele sobivale elukeskkonnale. 

Meie ainus harrastuskalamees Benno on küll paaril korral proovinud kala tabada kuid kala on kaval. 

Lähme tagasi Uhtasse varusid täiendama. Kuna Kaamera karjub juba mitmendat päeva ning ilmselt on see jama  juba nähtav / kuuldav ka salvestatud materjalidel ruutude ja kriginana, siis ilma videopea puhastuskassetia  enam edasi ei saa. Uhtas olime kella 10 paiku. Täpsemalt kell 9:55, sest mind huvitav pood avati kell 10 ja ei grammigi varem. Minu suureks üllatuseks leiti kohe esimesest poest ka videopea puhastamise kassett. Uskumatu lugu. Siiski leiti see ainult arvutist, mitte letist. Ilmselt oli keegi kohalik selle puhastuskasseti tavalise kasseti pähe sisse vehkinud ning üritanud olulisi hetki jäädvustada, mille tulemuseks on see, et ükski hetk ei jäädvustunud ja kaamera ise jäädvustub igavikku, sest puhastuslinti üle 10 sekundi järjest ei soovitata mängida. Nii ma oma nördimuses mõtlesin, et äkki sai kurjategija teenitud palga ... . Ilmselt see siiski nii ei olnud, sest tegemist on ju ikkagi arenenud ja ajaloolise suurlinnaga. Eesti mõistes suurlinnaga. Ikkagi tiba üle 125 000 elaniku. See on küll neli korda vähem kui Komimaa pealinnas Sõktõvkaris, aga sama palju kui Tartus ja Viljandis kokku. Et siis selline matemaatika J.

Uhta on küüditamise lainega tekkinud linn, mis tänaseks (2005) eksisteerinud juba 65 aastat. Nii rääkis mulle kena kassapreili, kes oli siiralt nördinud, et mind aidata ei saanud. See on üks neist paljudest kunstlikest moodustistest, mis hääbub niipea kui põranda alt kõik gaas ja nafta on välja tõmmatud. Siit ida poole on mitmeid surnud näiteid, kus inimene on maapinna ära rappinud ja rändtirtsuna edasi liikunud.

Uhta on Uhta alles aastast 1939, kui 10 aasta vanune naftakülakene Chibyu sai uue nime. Linnaks kuulutati Uhta 1943 ehk suure küüditamise ajal. Uhta Instituudis on õppinud näiteks Roman Abramovitš. Jah, just see sama Abramovitš. Et ka selline oluline info ... .

Jätkuvalt polnud mul asja, mida hädasti vaja. Küll aga uusi teadmisi ja need ju ongi need, mille pärast me siin oleme. Tänasin ja lahkusin. Mind juhatati üle tee asuvasse tehnikapoodi “Sever”. Selgus, et see avatakse alles kell 11, mis andis mulle hea põhjuse ringi vaadata. Cool. Tatsusin edasi ja jõudsin raamatupoeni. Tekkis vastupandamatu soov isiklike kaartide järgi. Kaua ma loksun seal kuudis, teadmata kus me tegelikult asume. Läksin siis kaarte uurima. Ja pastakaid, mida kulub täiesti uskumatus koguses. Mitte et ma palju kirjutaksin. Need on lihtsalt mingid “veerandkaustiku pastakad”.

Jube mõnus on kooserdada mööda täiesti võõrast linna, täiesti võõraste inimeste vahel ning muretseda täiesti tühiste asjade pärast. Anonüümsuse tunne on vabastav. Selles vabastatuse joobes astusin raamatukauplusesse, mis pigem oli suure kioski suurune, selline nagu ka meil kaheksakümnendate lõpus leidus. Pärast teist suurt sõda ehitatud majas. Ootamatult mitmeastmeline trepp, mis jagab poe keskelt pooleks, viib kunde kulunud müügiletini. Selja taha jäävad kahele poole ust suured väsinud vaateaknad, mis poemüüja parima arusaamise järgi on külastajale ahvatlevaks muudetud. Kaubavalikust leidsin endale sobivat ühe kiletatud üldise Venemaa kaardi ja ühe Komi Vabariigi kaardi, kus kirjas isegi mõned talveteed. Ostsin ka ühe markeri, millega oli kindel plaan Venemaa kaardile vedada läbitud teekonna joon. Poolenisti planeeritud ostud tehtud jätkasin oma põhieesmärgi täitmist - videopea puhastuskasseti otsinguid. Järgmises poes ei olnud. Kolmas oli veel kinni. Neljandas ei olnud. See oli ka lähipiirkonnas kogu tehnikapoodide valik. Aktsiad oli pandud selle salapärase ja veel kinni oleva poe peale. Sisustasin oma aega plaadipoes. Õigemini tehnikapoes, sest eraldi plaadipoodi siin polnud. Planeerimata soetusena lisandusid mu diskoteeki BI-2 uus filmimuusika plaat Neisvestnõij Voin, esimese 5Nizza või Pjatnitsa, kuidas kellelegi paremini sobib ning samade meeste progise - Ljuk esimese plaadi. Nii, nüüd surrogaate ja ongi kell 11, et saab minna selle peamise asja järgi. Ma olin miskipärast täiesti veendunud, et selles poes, mis ainsana kinni oli, on see kassett olemas. Tavaliselt nii ei ole, aga seekord oli. Joppas. 

Kuna ülejäänud jõuk oli veel turul, siis istusin keskväljaku äärde ja vaatasin, mis asju ajab reede ennelõunane naftalinn. Päev võttis alles hoogu. Suurem sagimine oli alles ees. Rõõmseameelsed inimesed kulgesid rahulikult oma agendaga. Armeenlased ajasid oma šašlõkiputkat püsti. Tabasin kaameraga üldplaani filmides Kollast Kaljatünni ja selle müüjatari, kes võttis seda kui kutset vestlusele. Astus lähemale ja uuris mis ma seal toimetan. Tahame või ei, aga paratamatult näeme me välismaalased välja. Selgus, et tegemist oli tšetšeenitariga, kes oli oma kodust põgenenud esimese Tšetšeenia sõja alguses. See kant siin ongi selline, kus põliselanikke ehk komisid leidub näpuotsaga. Ülejäänud on emigrandid või küüditatute järeltulijad. Ilma juurteta rahvas, aga ega see nende süü pole. Ainus mis halb, on see, et neil pole sooja ega külma sellest, mis neist järgi jääb. Kas kena tundra või rüüstatud maa. Tšetšeenitar oli väga sümpaatne, kes igatses küll oma kodu järele kuid tagasi ei plaaninud ta kunagi minna. Ei tea mida ise oleks samas olukorras teinud. Igatahes oli mul sellest naisest kahju. Mu ankrupaik oli kohaliku punast värvi kino juures. Kuna Aleks ei suutnud seda kuidagi leida ning ma olin pooleteise tunniga linnasüdame endale üsna selgeks teinud, siis jalutasin nagu kohalik kunagi tema poolt kirjeldatud peatuspaika. Need linnad on kõik ju joonlauaga kaardile joonistatud ning eksimine on keeruline.

Tagasis Sosnogorskis hakkas kiire torude ja voolikute vahetus. Limonaad, torud ja voolikud oligi tegelikult ainus põhjus miks me Uhtasse sõitsime. Minu shoppinglist oleks võinud oodata. Mu autokaaslased jorisesid pikaleveninud Uhta tripi pärast, aga elame üle, sest nad reeglina ei ole pika vihaga, igal inimesel omad prioriteedid juJ. Et olla samal lainel meie meestega, siis hakkasin oma tehnikat hooldama.

Veidi enne kella kahte olime valmis liikuma. Sellele eelnenud aja passisime oma eelmise öö laagriplatsil jõe kaldal, tegime plaane ja hellitasime vahepeal heledaks muutunud kõhtu. Samal ajal paigaldas Pedro pärast pikki mangumisi oma autole lällarit. Plaanidest käis läbi kaks võimalikku marsruuti. Igatahes oli enam vähem selge, et asfaldiga on mõlema versiooni puhul tšau pakaa.

Niisiis see igipõline teema, lähed vasakult - kaotad hobuse, lähed paremalt – saad surma.

Eesmärk oli jõuda Petšoorasse. Paremalt sai jutu järgi otse, vasakult läks ringiga, aga vähemalt näitas kaart teed. No ikka siukest atlase peal olevat teed. Sommide eelistus oli “kaotada hobune”, meie meestel “saada surma”. Tegelikult oli asi siiski lihtsam. Olid jällegi erinevad arusaamad sommidel oli see turvalisem ning eesmärgipärasem ning meie meestel seikluslikum ning tegevusele orienteeritud. Mina kaldusin selles maadluses esialgu sommide poole. Teistel oli ju 2 kuud aega läbi rassida, aga mul kõigest 1 kuu. Nemad võivad endale eksperimente lubada, aga mul on eesmärgini jõudmiseks päevad arvel. Teada oli, et otse tüüpi teed võtavad reeglina vähemalt kaks korda kauem aega kui mistahes ringiga minekud. Samas on otseteedel maadeavastaja maik juures. Igatahes arutelu käib ja näis kas peale jääb ratsionaalsus või emotsionaalsus. Huvitaval kombel on ka meie proviandi pool kahtlaselt kasin. Leib on otsas, täpsemalt leiba on, aga see on hallitanud. No pole hullu, meil on ohtralt kuivikuid. Varustaja oli ilmselt Uhtas lohakas, limps ja torud osteti, aga leiba mitte.

Kell pool kolm läks kolonn liikvele. Hetkel on ikka veel segane, mis trassi pidi me Petšoorale läheneme. 

Ahjaa, Petšoora. See kõlab jube sarnaselt Petserile. Kui reisi planeeriti, siis ei saanud ma kuidagi aru, kuidas saab Petseri meie teele ette jääda. Oleks pidanud paremini ette valmistamaJ.

Sosnogorski piiril oli kaalu kontroll. Peamiselt mõeldud sisse sõitvate autode kontrolliks, sest veokad siin linnas olid ju keelatud. Igaks juhuks palus liiklusmiilits meid kaalule, mis siis, et me suundusime linnast välja. Margus tegi selle loogikavea kiiresti korravalvurile selgeks ja olime jälle linnaõhust vabad. Suunaks tundus olevat Vuktõl ehk siiski see emotsiooniderohkem tee. Pool tundi pärast starti ehk nii umbes kell kolm päeval oli meie Sosnogorskis parandatud turbovoolik jätkuvalt tipp topp korras. Samas voolik, millega uus toru ühenduses oli andis alla. Tagasi esimesel mänguruudul. Muidu pole häda, aga jõudu ei ole ... . Keerasime teelt kõrvale, et Margus ja Benno saaksid autole jõu tagasi anda. Tore kui MacGyverid omast käest võtta on. Metsa alt leitud terastrossi kiud, mida siin vööndis kasvab teede ääres ohtralt, fikseeris toru ja tagasi teele.

Kell 17:00 lõppes asfalt. Kas jäädavalt, seda näitab tulevik. Nüüd kerkis jällegi üles suunateema. Kuskilt imbus info, et imelise nimega Vuktõlist liigub ka pargas, mis autosid piki Petšoora jõge Petšoorasse veab. Sommid läksid ühest otsast ärevile ja meie mehed jällegi nägid juba katsumusi ning eneseteostust silme ees terendamas. Suund jäi siiski pragu Lemtõ peale, mis viib eemale Vuktõlist. Olemasolevate paberite järgi läheb sealt edasi zimnik. Meie läpparikaartide varustusosakond ei olnud nii sügavat lõunasse sukeldumist ette näinud, seega liikusime edasi seinakaardi jõul. Uhtast ostetud kaart on siiski nii väärt trükis, et seal on isegi osad zimnikud ehk talveteed peal. Kas need paika peavad on muidugi iseasi. Tunnike hiljem maandusime Dutovos, kus kohalikud soovitasid tungivalt ots ümber pöörata, sest talvetee on ju talve tee, kus sa nüüd suvel siis talveteele lähed. Mitmedki spetsialistid olid kerges vines, ikkagi reede õhtu ju ja seda ei saa raisku lasta. Ei või ju iial teada kui palju reedeid veel antud on. Jube palju lõbusaid lapsi sagis ümber auto. Justkui oleks sattunud pioneerilaagri õhtusele rivistusele. Need uurisid, et kas see mida ma filmin läheb ORT-sse. Ma ütlesin, et see on juba eetris käinud. See tekitas neis kerget segadust. Siin on igal mudilasel fotokaga mobla, mida nad agaralt kasutasid. Levi siin ei ole.

Lähtusime juba korduvalt kinnitust saanud tõest, et Venemaal on oma silm kuningas ja kohalikke juttu tuleb võtta teatava resarvatsiooniga. Seetõttu jätkasime liikumist Lemtõ küla poole. See oli sutike üle 10 kildi Dutovost edasi kirde suunas. Lemtõs kuulsime sarnast aga veidi täpsustatud infot talvetee kohta. Teati rääkida, et zimnik on tõesti olemas, algab teine teiseltpoolt Lemju jõge ja viimati kasutati seda 15 aasta eest. Talvel. See tõstis selle tee aktsiaid veelgi.  Kohe peaks jõudma jõe äärde, kohalike sõnul viib tee otse koolmekohta. Kell on seitse õhtul. Sume ja kena augustiõhtu, valgust peaks veel mõneks tunniks antama. Hakkame jõge ületama. Esimesena läheb Harri ja Kari Unimog. Tegelt kõige esimesena lähen mina. Igaks juhuks, et kontrollida kohalike juttu koolmekohast. Ei või ju teada. Till paljaks ja vette. Jalutan üle jõe, sügavamas kohas on veidi üle naba ehk meetri ringis, aga vool on päris kõva. Ja kihulasi on räigelt. Harri ja Kari jäid keset jõge liiva sisse kinni ning tõmmati 2 kaldal oleva auto rammuga kuivale tagasi.

Sommide optimism hakkab raugema, sest vastaskaldal on boonuseks veel üsna järsk tõus. Meie meeste optimism liigub hoopis vastupidises suunas. Alex tõmbas Volvo käima ja kulges takistusteta teisele kaldale. Motivatsiooniks oli see piisav ja üsna kiirelt olid teisedki üle. Kokku kulus jõe forsseerimisele 46 minutit ning nüüd oleme zimniku alguses.

Lemju jõgi. Foto Kari Tannijärvi

Kõigepealt on vaja leida õige teeots ja siis saab edasi vaadata, mis sellest asjast lõpuks välja tuleb. Liigume edasi, et veenduda ise selle tee läbitavuses või läbimatuses. Järgmise külani on 40 kilti. Sellest 3  oleme tulnud ning rataste all on tee, mida viimased 15 aastat on kasutatud suviti võrriga liikumiseks. Jälg on täiesti aimatav. Kuna meil läppari kaarti veel ei ole, siis segadusse ajavaid hargnemisi ignoreerime ning usaldame värsket võrrijälge. Juba jões oli rämedalt palju kihulasi kallal. Need on nüüd autosse kaasa roninud. Päeviku leht on tihedalt täpiline, sest sellega ma nottisin tagaaknalt väikeseid värdjaid maha. Sääsed on jumala okei tüübid võrreldes nende mikroskoopiliste kretiinidega.

7 kilti veel ja siis saab tänaseks kilometraažiks 200 kirjutada. Siiani on kena liivatee. Ei usukski, et siin pole 15 aastat autodega sõidetud. Kuulan Bi-2 uut plaati ja tuleb tunnistada selle kenadust. Kena, kergelt õõtsutav liivatee, õhk on hilisuvise kohta isegi liiga soe, BI-2 paitab kõrva, kuradi mõnus on. Kolonn peatub. Mis nüüd?

Kell on 20:15. Ronin kuudist välja ja näen esimese auto nina ees sillalaadset moodustist ning kergelt nõutuid nägusid. Hakkab kergelt hämarduma. Sillast pole ammu suuremad masinad üle sõitnud. On tehtud teine küll mastaapsematest palkidest kuid suurveed, jää ja niiskus olid andnud sellele konstruktsioonile uued karakteristikud ja me ei teadnud täpselt millised. Jõgi ei olnud lai, vast 6-7 meetrit kuid see eest tundus sügav. Igatahes pidasime vajalikuks silda veidi kohendada. Pärast pooletunniseid ehitustöid läks esimene Unimog loomkatsetele. Ragises, aga kandis. Pedro ragistas ennast üle juba veidi kergema südamega, sest tal ju sama kaalukategooria masin. Tõde peaks selguma nüüd, sest konkurentsitult üliraskekaalu klassis võitlev Sisu peaks pildi andma, kas ja kuidas meie päev täna õhtusse jõuab. Ragin oli paar detsibelli kõvem, aga üle tuli. Lisaks kandvusele tuleb siin ju jälgida paarimehe näpunäiteid, sest sild on kitsas ning mõnes kohas turritavad sillast välja salakavalad kobad.

Meie ankrumeestena hõljusime ilma mingisuguse raginata sillast üle. Seekord läks jälle hästi. Nende hetkedega on alati nii, et kui oled üle saanud on jube mõnus tunne kuid samas kõhvitseb kuskil küsimus, et huvitav, mis seal eespool on ja äkki tuleb tuldud teed tagasi tulla.

Sild vajas kõpitsemist. 

Mahe liivatee kirjutab meie selja taga ajalugu. Varsti peaksime olema tagasi läppari kaardil. Tahaks juba päeva lõppenuks lugeda ning selle tripi esimese laagrilõkke teha. Räigelt tahaks ujuda. Leppisime kokku nii, et maandume laagrisse siis kui oleme läppari kaardil näha. Sinna on veel 1 noolepikkus ... . Mõõtkava ma siit kuudist ei seleta, aga eeldatavasti ei tohiks see olla üle paari kildi... .

Ja siis sai tee otsa. Siit ei saanud. Proovime teist haru. Kuna kell oli juba 11 õhtul, siis viskasime ankru välja. Oleks veits veel edasigi saanud kuid Pedro hakkas väsima. Jäime laagrisse väikesel ristmikul tundrahakatise ääres. Paar aastat tagasi oli äike siia toonud metsatulekahju. Tegime ettevaatlikult tuld. Kuna mets oli olnud 3 nädalat janus, siis tule üles tegemisega muret ei olnud. Sommid tõid makkarad välja ja meie mehed uurisid kaarti. Vaatamata ponnistustele me siiski ei jõudnud läpparikaardile välja. Margus ja Aleks jõudsid ühisele arusaamale meie homses suunas, sommid kärsatasid vorste ning Pedro tõi autost välja peenikese korgiga Putinka viina, mille korgi ta oli vastu kõiki õpetusi ja seletusi täiesti valesti avanud ning puruks keeranud. Eks mees ise teab mis oma viinaga teeb. Igatahes oli see tal heaks argumendiks, et kuna seda ei saa enam transportida, siis tuleb see liitrike kerre keerata. Tõotas meeleolukat õhtut. Eemal oli valgusshow – põuavälk näitas metsa taga oma kenamaid pooli. Kihulased olid ka siin kõrgendikul kuidagi leebemad või siis me ei pannud neid enam tähele. Äkki me hakkasime saama üheks loodusega... . 

Mõne minuti pärast hakkas selguma karm tõsiasi, et põuavälk ei ole mitte põuavälk vaid heal juhul äike, võib olla ka äikesetorm. Ja see äikesepilv liikus päris heas tempos otse meie peale. Kola kiiresti kokku, lõke laiali ning kõik pagesid nagu prussakad elektrivalguse eest oma autodesse. Meie meeleolukas lõkkeõhtu oli sellega seoses lõppenud.

Ja siis ta tuli. Täpselt üle meie. Võimas pika põua järgne äike ennetavalt hoiatavate tuuleiilidega.

Esimsesed rasked piisad kukkusid nagu kuumale pannile. Ainus erinevus oli see, et auru asemel tõusis õhku tolm. Kasvava jadana tihenev vihm peitis varsti kõik ümbritseva jättes kuni 3 meetri kaugusel olevad asjad kergelt aimatavaks. Kuivanud maapind ei võtnud vett omaks ning see hakkas otsima endale teed edasi. Hakkasid tekkima väikesed ojad, millest said väikesed jõed. Miniatuurne veemaailm. Ma oli kogu selle looduskino ajal Harri ja Kari auto all, jälgisin mängu ning rääkisin kalli koduga, sest mingil täiesti seletamatul põhjusel oli siin kohas MTS-i levi. Rääkisin Liinaga 30 minutit, kuni MTS meie seansi katkestas. Kõige võimsama paduka ajal. Õnneks olid Harri ja Kari oma auto parkinud kõrgendikule, mistõttu olin ma saarekese peal ja sain ümbritsevat üsna kuiva hambaga jälgida.

Nädal aega kodust eemal on ju köömes, aga ilma lähemate sõpradeta – see on uus kogemus. Kas hakkab tekkima koduigatsus? Justkui vara veel. Siiski, kas päev päevalt pikemad reisikirjad ikkagi ei ole märk sellest? See on alternatiivne suhtelmisvõimalus. Rääkida paberiga. Kuulab kenasti ära ja noogutab lehte keerates kaasa. Täna olen ma viimasena ärkvel. Kurat, selliste settingutega võiks ju vabalt isegi midagi pikemat ja põhjapanevamat teha. Otsmikulamp ees ja pea juba proovitult kabiini suunas. Mu käed on räigelt mustad. Samas on see ju puhas loodus. Nagu ütles Taani kuningas Atterdag – Homme on taas päev.

Head ööd!

Kilometraaž 210 km., kokku 2459 km.