Nädal täis

Laupäev – 13.august 2005

Eile sai nädal täis. Ärkasin öösel kell 3:45 kuradi kihulaste pärast üles ja otsustasin esimest korda magamiskotti pugeda. Äkki leiab mingisuguse kaitse nende ahvide eest. Poolunes ja kihulaste peale tige ei saanud aru, mis kuradi asi mind torgib. Torkis täpselt nii ebamugavalt, et olin sunnitaud välja kaevama oma taskulambi. Mind torkis Benno kolme päeva eest kaotsi läinud spinningu lant. Kaevasin pükste vöö pealt välja näpitsad, hammustasin kidad katki ja päästsin oma magamiskoti spinningu otsast. Väljas oli juba valge. Mind see ei kottinud. Ma olin suure töö ära teinud – oma magamiskoti spinningu otsast päästnud ning seoses sellega puhkuse välja teeninud.

Äratus oli rutiinselt kell 6:45. Ikka Benno esimesena, siis mina, seejärel Aleks ning igapäevase ankrumehena piilus oma koikust viimasena välja Margus, kes sissejuhatuseks tagaluugi lahti palus teha, Benno käest kohvikruusi sai ning “Raketa” põlema kõhvis.

Kella kaheksast olime kõik liikvel ning astusime samale teele, millelt eile väsimuse vältimiseks tagasi keerasime. Sõit oli üürike. Talvetee jõudis peatselt sohu. See soo oli natuke liiga lai. 

Praegu veel keerasime selliste takistuste ees tagasi.

Meie võib olla veel oma kolmeteljelisega läheks, aga Unimogid ja Sisu kindlasti mitte. Vaja leida alternatiive. Samas ei ole mingit kindlustunnet,  et see on see õige tee, mida talveteena kasutatakse, sest talvel on ju põhi kõva. 

Agakui me ikkagi higistame ennast üle, pöörame pinnase pahupidi ning siis selgub, et tegemist on tupikuga... . 

Need on tegurid, millega tuleb arvestada. Alati on fifty sixty.

Oleme 2 tundi katsetanud erinevaid teeotsi ning vahelduseks ka kinni istunud. Ega neid teeotsi siin nüüd nii palju ka ei ole. Valikud hakkavad kokku kuivama. Meie valitud järjekordne siht osutus jälle pimedaks. 

Ajaloolise tõe huvides – meie esimene vintsimine. Sommid meile järgi ei tulnud kuna oli näha, et see ei ole nende tee. Sisu juht Frii (passi järgi küll Timo, aga Frii on poole lahedam) avaldas arvamust, et paregu ei ole veel päris see koht, kus peaks kinnisilmi edasi uhama ja päeva soos raiskama. Minu arusaam ühtis sel hetkel tema omaga.

Kaks ja pool tundi pärast liikuma hakkamist ja ekslemisi olime tagasi lagunenud silla juures. Siiski silda me ei ületanud. Harri ja Kari korraks proovisid kui ei saanud päris täpselt sillale pihta ning olid sunnitud välja tagurdama. 

Sehkendamise käigus nägime liival värkeid võrrijälgi mida olid saatnud kaks koera. Ja see ei olnud seesama tegelane kelle paat eile kaldal oli ning kelle rada me jagasime. Need jäljed keerasid teele, mida me veel proovinud ei olnud. Eile siit mööda sõites käis küll korraks mõte peast läbi, et äkki siit. Sinna oli eilegi mindud. Ju seal siis midagi on. Vähemalt too tsiklimees, kes äkki on siitkandi asjadega rohkem kursis. Äkki viib sealt isegi tee edasi ... . Kaardi järgi on see pool kõrgem ja kuivem ja justkui võiks viia teeotsale, mis hakkab kulgema paralleelselt raudteega. 

Kell 11:10 sai Pedro oma küljeklaasist lahti. Arvestades tolmuseid teid ja kihulasi oleks võinud ka paremini minna. No vähemalt tee kannatab veel sõita. Napilt pool tundi hiljem nägime tee ääres seismas tsiklit “Minsk”. Näedsasiis, hoopis tsikkel, mitte võrr. Kuidas kurat see vana küll oma tsikli aerupaati vinnas ja sellega üle jõe aerutas? Tsiklimeest ja koeri polnud kuskil näha. Ma oleks ise ka võib olla madalamat profiili hoidnud kuuldes kohas, kus isegi teoreetiliselt autosid ei liigu nelja suurt veokat lähenemas. Ilmselt selle mehe käest me kasulikku inffi ei saa. 

Veidi enne kella kahtteist lõikab üks sooriba meie tee pooleks. Üsna pehme tundub olevat. Aleks üritas ees minna ja meie teooria pida praktikas paika. Oligi pehme ja meie olime kinni. Nüüd on ilmselt lõplikult selge, et siitpoolt silda me edasi ei saa. Kas üldse siit poolt kuhugi saab? Kaardipakk on õhukeseks jäänud ning suuremad kaardid tunduvad olevat pakist juba ära tõmmatud. Meie mehed on ikkagi seisukohal, et peab sõitma ümber soo ja sealt uuesti teele kuid sommide enamus ei räägi meie meeste mõttele kaasa. Nad eelistavad praami. Minul on savi, peaasi, et saaks lähemale sihtpunktile - Salehardile. Hakkab tekkima kerge jõuetus. On teadmine, et on olemas reaalne talvetee, aga ei ole teadmist, milline neist see õige võiks olla.

Kell 12:25 otsustati keerata ninad tagasi Lemtõ poole ja astuda praamile.  Pool tundi hiljem oleme tagasi silla juures, mille kõik võtavad mängleva kergusega. Ilusasti ragiseb 5 ja poole tonnise tühimassiga Proto Sisu ehk Sisu A-45 all ning murdub paar palki, aga kogemus lubab rahulikult kulgeda. Tehtud ja nähtud. Sisustan vahepealse aja unega. Jätkub tappev palavus. Kuudis on 30 ja õues 25 kraadi. Eilne vihm oli nagu tilk kilo jahu sisse. Ilgelt tahaks ujuda.

Ega siin rappuvas kuudis arvestatavat und ei saa, aga mingi poolik sõba käib silmal ikka ära. Oleme tagasiteel Lemtõ poole. Vaatasin kaarte ja lugesin siit välja ka kolmanda alternatiivi. Praeguse seisuga siis teise alternatiivi, sest kui mingit ilmaimet ei sünni on selle talveteega hambad. Kaart näitas, et Lemtõst mõnikümmend kilti tuldud teed tagasi on Nižnõi Odes, kust läheb tee Petšoora peale... .

Siiski siiski. Kolmveerand tundi pärast silda keeras ära üks teekene. Kuigi plaan oli tehtud, ei andnud süda rahu ning läksime kaardistama. Üsna perses teekene oli see. Pedro ei tule siit mingi valemiga läbi. Ise istume mingi palgi otsas. Lootus sureb viimasena ja alles pärast seda kooleb avastamiskirg. Õhk on elektrist nii tüse, tikku ära tõmba. 

Kui me kell 15:40 peatume silmapiirini ulatuva soo servas siis on üsna selge, et Petšoorani siit ikkagi ilmselt ei saa. Aga vaade on muljetavaldav. Terve perimeetri ulatuses õõtsik. Sommid meie avastusretke kaasa ei tee vaid ootavad meid teisel pool jõge. Meil optimismi jätkub. Kell 16:30 oleme järjekordses tupikus ja asi tundub järjest lootusetum. Mul hakkab kopp ette saama. Tundub üsna mõttetu ajaraiskamisena ning pimedas ruumis orienteerumisena.

Kell 16:57 oleme eksinud ... . Otsime väljapääsu.

Kell 17:15 otsingud on kuulutatud lõppenuks, siit me teed ei leia. Kolm ja pool tundi kestnud tuustimine ei andnud mingit tulemust. Ajast on kahju, samas tuleviku kontekstis oli sellest vägagi kasu. Kell pool kuus õhtul asusime laagrisse samas kohas kust me vähem kui 24 tundi tagasi optimistlikena teadmatusse olime sukeldunud. Kuulutasime tänase päeva puhkepäevaks. Sommid olid pisilaste peletuseks tule üles teinud. 

Esimene nulliring

Ma olen juba kaks korda ujumas käinud ning jälle olen läbimärg. Räige palavus kestab ja tapab. Pesin veidi pesu ja ka ennast. Hügieeni mõttes on siiani üsna eeskujulikult läinud. 

Söömisega on meil nii, et päeval hammustatakse käepäraseid asju. Peamine söögikord on õhtune. Hommikul läheb pahatihti kiireks ja pole ka erilist isu. Figuurile peaks mõjuma hästi. Kes tahab alla võtta, siis tere tulemast pardale. Praegu on kõht räme tühi. Täna õhtuks teeb Margus Rassolnikut. Minu tänane päevane toidunorm oli kaks kuivikut majoneesiga. Ülejäänud kalorid tulid surrogaatidest. Nagu juba mainitud, siis leiba meil ei ole, sest see läks paar päeva tagasi hallitama. Nüüd lähevad kuivikud.

Kuigi päeval oli korralik kopp sellest rapsimisest ees, siis nüüd puhta poisina on väga mõnus olemine. Kohe saab ka kõhu täis.

Kõige suuremat frustratsiooni tekitab planeerimatu seismine või veel hullem – tuldud teed mööda tagasi kooberdamine. Et see aeg, mis on ette nähtud liikumiseks ei ole plaanipäraselt kasutuses. Istun kuudis, kuulan HIMi viimast Brilliant Highlights ... plaati, vaatan aknast loojuva päikese värvides kiire vooluga Lemjud ja unele sättivat vastaskallast, rüüpan Vaalimaalt ostetud Soome Õlut ja veendun, et tegelikult pole ju häda midagi. 

Jõge ületades sai õllekast küll märjaks, sest Aleks unustas esisilla sisse lükata, mistõttu ei läinud kõik plaanipäraselt ja saime tiba vett tuppa, aga mis see purkidele ikka teeb. Ühel päevasel tõusul lendas surrogaatide kott laiali ja Meloni mekiga Neslabõij Kokteil sai ära komposteeritud. Kenasti alt äärest. Ei jäänud muud üle kui august juua. Istus nagu bong mul käes.

Tänase päeva kilometraaž läheb vist pigem miinusesse. Kokku liikusime küll ligi 100 kilti, aga edasi puhas ja ümmargune null. 

Kilometraaž 99 km., kokku 2558 km.

Kogu jõuk Lemju jõe ääres. Vasakult: Göran Asplund, Harri Keinänen, Kari Tannijärvi, Aleksander Suur, Margus Peets, Harri Vuolle, Timo Eklund, Benno Raime, Ari Vakkinen ja mina.