Minek

Minek

6.august  2005 – laupäev.

Hommik tuli raskelt. Tunne nagu oleks öösel küünarnuki närvi pihta laksu saanud vastas tõele. Laksu andjaks oli herilane. Ajasin ennast kotist välja. Oli väga õbluke olemine. Erilist isu ei olnud, aga kasvav organism vajab toitu. Käisin käbedalt kodust läbi, sest nagu ikka oli miskit maha jäänud. Piibufiltreid oli ka vaja, seega järelikult ka poodi. Filtrid, kolm vanakat ja jehhat sadama poole. 
Saatjaskond oli kenakesti suur ja neid tuli aina juurde. Mulle olid lehvitama tulnud Ranno, Reigo, Hegi ning lõpuks jõudis jooksujalu kohale ka Rasmus. Sõber Teet tõi mulle reisimoonaks kaasa Muraste suvilast nopitud kurgi. Aitäh sõber. Kihk oli minna ja sõbrad ka kaasa võtta. No kasvõi kuidagi nii, et kui vaja siis saaks neid taskust kuidagi sobival hetkel välja võtta ja käima tõmmata. 
Tšau pakaa. Kadusime lehvitajate silmeulatusest. 
No nii. Sedasi see siis algab. 
Laevas üritas üks parkimiskorraldajatest tulutult kinnitust ümber meie rehvi tõmmata. Lõpuks tal see vist ikkagi õnnestus. Laevasõit nagu ikka – paar tundi pantvangi tunnet ja oligi Helsinki. Meie hirmud samql ajal toimuva kergejõustiku MM - iga kaasnevast liikluskaosest jäidki hirmudeks. Esialgsete juttude järgi pidi toimuma meie sommidest kaasteeliste mastaapne ärasaatmistseremoonia kuskilt südalinnast, aga seda ilmselt ei jõutud korraldada ... . 

Kohtumispaik pidi olema ühe ekspitsile siirduva tiimi maja esine. Selgus, et sommid olid "juba" läinud toidumoona ostma ning siis kohe hakkavadki pakkima. Parem hilja kui üldese mitte. 
Ei olnud meil huvi istuda Helsinki äärelinnas ning jälgida kaasteeliste pakkimisprotseduuri. Lahkusime elegantselt pealinnast ning suundusime umbes kella kolme paiku Vaalimaa poole. 

Kell viis olime Vaalimaal ning hakkasime somme ootama. Ootasime 5 tundi, mille sisustasin erinevate asjade ostmise ning suitsetamisega. Üks ostetud asjadest oli näiteks Õhtuleht, kus meie eelseisvast retkest pajatav lugu sees. Oli hakanud vihma sadama. Pika peale saabusid kõik osalised ja nende teelesaatjad kohale. Ärasaatmistseremoonia toimus hoopis väiksemas formaadis Vaalimaa parklas. Kuna ma ei olnud peale Kari ja Harri teisi näinud, siis polnud mul aimugi, kes saabunutest on reisilised ja kes saatjad. Eks see selgub siis kui piir hakkame ületama. 

Meie, kaks sommide Unimogi ja üks Sisu Vaalimaa piiripunktis. 

Kaader videost

Soome piir. Tükk tühja ja jube räpast eikellegimaad ning seejärel vene piir. Üle saime üllatavalt libedalt, kuna suutsime ennast sõiduautode rivvi suruda. Veokate rivi oli kõva 5 kilti pikk. Kell 23:09 olime ametlikult Venemaal, kus kõik eluks vajalikud asjad on umbes poole või isegi rohkem odavamad. Seega suundusid kõik 24 tundi avatud djuuti frii kioskeid rüüstama. Kes limonaadi, kes lahjat-kanget napsu, kes tubakat, kes muusikat. Teades eelmisest kogemusest, et siin leiduvad tavaarid on tublisti odavamad kui näiteks Piiteris, tegin esimese korraliku rublahävingu ning ostsin kohe hulgaliselt mussi, surrogaate ning õlut. Kuigi ma teenisin oma ostudega ära peamiselt karskalstest koosnevate autokaaslaste ebaleva pilgu, ei lasknud ma ennast häirida ning avasin rahumeeli esimese surrogaadi. Neslabõje kokteilõ. 
Surrogaadi austava nime andis purgis leiduvatele alkohoolsetele segujookidele Baikali reisi ajal sõber Renku, kes oli nõus enne kuivama kui purki villitud meloninapsi jooma. Kui Eestis on erinevad ginid ja siidrid kuni 5,5%, äärmisel juhul 7,5% alkosisaldusega, siis venest ei ole mõtet alla 7 voldilist otsida. Ja siidrit ei ole mõtet üldse otsida, sest Sidori nimeline 9 voldine rüübe ei ole kuidagi seotud meile teada oleva siidriga. Vene päritolu limonaadid ja muud mittealkohoolsed janukustutajad omavad ühist märksõna sahhariin, mis annab neile kordumatult talumatu “light” meki. Niipalju siis karastusjookidest. 
Laagrisse jäime Viiburi taha ühe bensuka parklasse. Esimesel reisipäeval liikusime kokku 425 kilti. Arvestades ühe otsa pikkuseks 4000 kilti, siis üle 10 protsendi teest oli selja taga. 
Pole paha.

Kilometraaž 425 km, kokku 425 km.