Asfaldilt maha

Kolmapäev 10. august.

Mälestus eilsest soojast veest vedas mind hommikul esimese asjana jõkke. Öö oli vett paari kraadi võrra jahutanud, aga 26 pügalat üle nulli on ka täitsa talutav temperatuur. Meil hakkab välja kujunema hommikune rutiin. Kuna Benno vaeseke peab esimesena ärkama, siis on ta enda peale võtnud ka kohvikeetja austava ülesande. Benno jaoks on ärkamissignaaliks telefoniäratus, mille kõik ülejäänud fikseerivad kuid ei reageeri. Seejärel tõmbab Benno käima sommidelt laenatud sanga, millest kohaliku jaama puudumisel hakkab kostma eelmisest päevast sinna jäänud plaat. Minu jaoks on ärkamissignaaliks koduselt vilistav kohvikann, mille Ben eelneval õhtul on veega täidetuna väiksele gaasipliidile valmis pannud. Kuna olud on kitsad, siis minu jahmerdamine sunnib Aleksit silmi avama. Kõige viimasena annab elumärki Margus, kes sirutab kuskilt pimedusest käe aurava kohvikannu järele ning avab tagumise ukse ning läidab sigareti. Nii on olnud kõik need hommikud kuid alles nüüd panen seda rutiini tähele. Täitsa lahe. See on ka ainus kindel asi, mis meil siin praegu on.

Meie järgmine sihtpunkt on 50 000 elanikuga rajoonikeskus Kotlas. 40 000 elanikku mujal rajoonis annab tunnistust sellest, et kant pole just kõige rahvarikkam. (2010 aasta seisuga on need numbrid veelgi muutunud. Kotlase linnas veidi üle 60 000 elaniku ja mujal rajoonis 21 000 inimest) Käisime jälle turul, millest minu kaasvõitlejaile hakkab tekkima juba kerge lööve. 

Kotlase turg ei olnud veel päris avatud osad konteinerites asuva müügiboksid ootasid veel võtmega peremehi.

Veetsime siin linnas poolteist tundi, mis andis veidi aega ka ringi vaadata. Täiendasin taas oma muusikakogu vene plaatidega. Oma üllatuseks nägin tänaval ühte vanemat härrat saksofoni mängimas. Üsna ootamatu vaatepilt arvestades vaest tööstuslinna. See andis kogu sellele lagunevale ja üsna räpasele kuid väga sõbralikule linnale kerge metropoliliku meki. Mees oli pärit Vorkutast ja oli tulnud siia sõbrale külla puhkama. Semu läks tööle ja tema kaJ. Kuna mees oli pärit sealt poolt kuhu meie suund, siis uurisin lootusrikkalt teede kohta. “Uhtani läheb tip top tee ja siis on pees. Pange heaga oma masinad platvormile”, kostis moosekant meie plaanist kuuldes. Tänasin ja soovisin talle kena puhkust. “Shastliva”, vastas mees nukralt naeratades ning alustas "Yesterday" jazz versiooniga. Nendel hetkedel saad aru kui õnnelik inimene sa tegelikult oled. Sa oled siin vaid külaline ning läbi sõitja, kes kunagi jõuab tagasi oma harjumuspärase mugavuse ja sisse elatud elustiili juurde. Ma ei tõesti ei kujuta ennast ette Kotlase elanikuna. Aga siinsed inimesed on kindlasti sama õnnelikud, sest see siin on nende harjumuspärane ja õnnelik elu. Kell 11 oli kokku lepitud lahkumine. Auto juures nägin Aleksit ja Margust ühe onkliga kaarti vaatamas. Seegi härra oli pärit Vorkuta lähistelt. Tema ütles, et pole hullu midagi – kamasid lähevad, lähete teie ka. No võta siis kinni, eks näeb kummal õigus. See ongi siin üsna tüüpiline, et kindlal ilmel antud  informatsioon erineb teineteisest nagu öö ja päev. Või siis ei tea keegi millestki midagi. Ainus mida saab usaldada on oma kogemus. Kuna erilist kogemust kellegil siinkandis ei olnud jäi ainult üle usaldada intuitsiooni ja see teebki elu huvitavaks.

Poolteist tundi pärast Kotlasest lahkumist saabusime Korjazhma linna. Siit saab edasi ainult praami abiga. Raudtee taga seistes tuli üks kohalik meid uudistama ja juttu puhuma. Lahke mehena juhatas ta meid oma Nissan Terrano II ga mööda külavaheteid Severnaja Dvinaasse suubuva Võtshegda jõe äärde, kus seisis suur hunnik vanarauda. Mõne hetke pärast selgus siiski, et see hunnik utiili on hoopiski praam, mis kahe kalda vahel regulaarset ühendust peab. See ulpiv risu oli köidetud laeva külge ning mis pargast ninaga sõbralikult edasi nügis. Kuigi praamil oli oma sõidugraafik oli ta lahkelt nõus väikse haltuuraotsaga. Eriti tihedat liiklust ei tundunud sellel praamil niikuinii olevat. Vaevalt olime kaldast lahti saanud kui seesama Terrano kimas tolmujutiga jälle “sadamasse” ja hõikas meile, et me tagasi tuleks kuna sealt edasi teed siiski ei lähe. Õige tee läheb teisest kohast. Minu kaasmaalastele mõjus see väga toniseerivalt, sest päevade kaupa asfalti künda on offroaderile liig mis liig. Minus tekkis kerge trots, aga õnneks oli mul võimalus oma pahameel päevikusse välja elada. Minu loogika ütles seda, et võiks valida halbadest variantidest parim. Kuna ma olin selges vähemuses, siis hoidsin moka maas ja tagantjärgi oli see tee valik tegelt väga lahe. 

Võtshegda jõe teisel kaldal tegime lõunapausi ja mina lisaks veel ujumispausi. Olukorda saabus kontrollima kohalik militsionäär oma ametiautoga - Volgaga. Võimuesindajale omaselt küsis ta „Kto starshij?“. Kuna meil otseselt pealikku välja kujunenud ei olnud, siis andsime Aleksi kui kõige suurema ette. Uudishimu rahuldatud oli kord meie küsimuste käes. No ikka teede kohta küsisime. Ment ütles, et siitkaudu saab Uhtasse küll, aga ilma asfaldi abita. Asfalti pidi on Uhtasse 500 kilti. Siit 400. Kas me tõesti võidame ajas mööda mülkaid? Kahtlen, aga vaatame. Ainus milles ma kindel olen on kuupäevad ja eesmärk. Minu viisa lõppeb 3. septembril ja minu eesmärk on jõuda Salehardi. Sinna tundub olevat praegu küll vägagi piisavalt aega kuid samas oleme ka siiani sõitnud ainult mööda asfalti. Mis saab edasi seda teame täpselt vaid meie nii umbes kuu aja pärast.

Algas esimene vähe kasutatav tee. Jälgede järgi või täpsemalt nende puudumise üle otsustades oli see unustatud tee. Ei olnud sellel teel häda midagi. Veidi rööpas ja pehme oli ning mis eriti oluline – tegemist oli lõbusa teega. Peatee, kiiruspiirangu, kurviline tee ja muid liiklusmärke oli sama tihedalt nagu prügi mis kevadel tee äärtest välja on sulanud. Muidu oleks normaalne, aga 50 märk teel kus me üle 20 liikuda ei saanud mõjus sama küsitavalt nagu peatee märk trassil, kus viimati sõideti aastaid tagasi. Jõudsime järeldusele, et siin oli tee ehitust alustatud liikluskorraldusest. Märgid said maha, aga tee ehituseks enam raha ei jätkunud. 

Esimene metsatee

Kell neli sõitsime sisse Rjabovo külla. Tegelikult väga lahe, et ikkagi selle tee kasuks otsustasime, sest muidu oleks uhanud mööda igavat asfalti nägemata armsaid vene külasid. Meel leebus. Tüüpiline hääbuv kirikuga ridakülakene, mille elanike hulk kunagiselt 600 inimeselt tänaseks kolm korda väiksemaks sulanud ja needki peamiselt eakamad inimesed. Sisselangenud katustega võimsad palmajad andsid ettekujutuse selle küla aegade tagusest hiilgusest. Aga mida pealetuleval generatsioonil siin külas ka teha oleks? Üks variant oleks ennast surnuks juua. Teine variant oleks harida viljakat maad, aga kesse ikka viitsib. Eks see oli vist ka kolhooside üks ja ainus eelis, et inimeste asustustihedus jagunes ühtlasemalt.

Kohalikud teavad öelda, et siit on suure, Sõktõvkari viiva magistraalini 18 versta. Asume teele järgmise küla poole.

Just siin, Rjabovo külas, keset hääbuvat elu, mis pole muutunud aastasadu meenus mulle üks kummaline seik paari tunni tagant. Kummaline ja väga traagiline seik. See pani mõtlema tehnoloogia arengule viimase 70 aasta jooksul. Kuidas on infovahetus muutunud selle aja jooksul ja mis moodi me näiteks 70 aasta pärast kommunikeerume? Mõtte jõul?

Nimelt teel Korjazhmasse, kust astusime pargasele, mis vedas meid üle Võtshegda jõe, lükkas Margus kuudi ja kabiini vahelise akna lahti ja teatas:“Kari satitelefonile tuli just SMS, mis teatas Copterline’i kopter on alla kukkunud.“ Shokk ja vaikus. Kui esimene ehmatus mööda läks siis hakkasin mõtlema igasuguste asjade üle. Nende hulgas ka tehnikarevolutsiooni üle ja info levimise kiiruse üle. Ja siin Rjabinos, kodust teid mööda pea 2000 kilti idas kuskil Kotlase ja Sõktõvkari vahel, mõjub see veel eriti kontrastsena.  Kui ma ei eksi, siis see oli vist 1942 aasta märtsis kui sõnum teise maailmasõja algusest jõudis Tshuktsimaale. Info globaalsest katastroofist liikus kaks ja pool aastat. Meieni jõudis globaalselt tühine kuid lokaalselt pea kõiki puudutav teave kopteriõnnetusest  ühe tunni ja 15 minutiga alates õnnetuse hetkest, aga kui palju vahelülisid sellel infl oli. Õnnetus – sisemine kommunikatsioon - meedia teavitamine - info edastamine meedias - inimeste ehmatus - inimeste reageerimine SMS sõnumi näol - info edastamine läbi autodevahelise raadioside – info jõudmine kabiinist kuuti. Ja kõik see jäi ühe tunni ja 15 minuti sisse. Mind pani mõtlema.

Kell viis õhtul jõudsime veidi suuremasse külla nimega Litvino. Kunagi oli siit läbi käinud kitsarööpmeline, mille õnnetu huku tunnistajaks me olime läbi lagunenud raudteetammi, maha jäetud ja suvilateks transformeeritud vedurite ning vagunite. Või siis lihtsalt ümber kukkunud ja vedelema jäänud kütusetsisterni. Praktilisusest siin juba puudu ei tule. 

Kohe küla alguses asus metsameste staap, kus last ootav tütarlaps, kes oli siia suveks kokaks ja majahoidjaks palgatud, meid lahkelt edasi juhatas.

Nagu öeldud oli Litvino juba palju suurem küla ja Komimaa pealinnale paar kilti lähemal ka. Venemaal on märk suurest külast regulaarselt töötav kauplus. Siin oli neid lausa kaks. Rjabinos oli ka pood, aga see töötas ilmselt sama regulaarselt nagu Tshavanga kauplus Koola poolsaarel, kus poodi pääsemiseks pidi teadma kus müüjatar elab.

Siit edasi läks juba laiem kruusatee.

Õhtuse laagri tegime taas arulagedalt laheda Võtšegda käärus. Seesama jõgi, mille kallast pidi me täna terve päeva oleme sõitnud. Lõppkokkuvõtteks üsna emotsiooniderohke päev. Laagriplatsi ehk jõele ligipääsu otsides suutis Puujalg Pedro meile sisse tagurdada. Ega ta ise väga täpselt aru ei saanudki, et ta miskit valesti oleks teinud. Pigem oli ta arvamusel, et teised peavad tema liikumisi jälgima. Ikkagi vanem mees juba. Mind üritas ta ka paar päeva tagasi laagris lömastada. Ja eks tehniliselt nendesse tingimustesse sobimatu auto ning fakt, et mees vintsimiste ajal kordagi jalga autost välja ei tõsta on ka kinnituseks tema arusaamale – maakera peab jälgima tema liikumisi ja mitte vastupidi.

Kui vahepeal tundus, et oleme sattunud nõiaringi, kust ei pääsegi jõe äärde, siis lõpuks suutsid Aleks ja Margus läbi murda kummalisest tihnikust ning meile avanes järjekordne vaade paradiisirannale. Suurvete ajal on meie praeguses laagrikohas lõbusalt voolav paari meetri sügavune vesi. 

Õhtuks oli makaroni-vorsti eine. Isu erilist ei olnud ja asi ei olnud üldse mitte toidus. Juba paar päeva ei isuta. Vaatamata sellele sõin viisakalt taldriku tüjaks, sest kasvav organism karjub kalorite järele. Pärast sööki oli päris mõnus istuda kokkupandavas toolis siin imelises puutumatuses tõenäoliselt esimese eestlasena, aga kaua istuda ei lubata.

Istun koos miljoni vampiiriga, otsimkulamp sääsevõrgu all ja kirjutan ning imestan, et mis kuradi moodi need kihulase- ja sääsevärdjad kõik olematudki augud suudavad üles leida. Kaasasolevatest kokteilidest oli kõige tõhusam puugi ja kihulase tõrje. Leevendust leiab vaid veest, kus pinisejaid meeldivalt vähe. Käisin enne õtusööki vees. Vesi oli supersoe ja põhi mõnus liivane. Samal ajal pani jõel võrke ka kohalik kalamees, kes mingil põhjusel võõraid vältis. Kas asi oli eraklikus eluviisis või vette pandud võrkudes ... . Kui ma tema poole liikuma hakkasin, siis suutis see süstaaerudega liikuv vineerist kokku klopsitud kanuutaoline sõiduriist uskumatut kiirust arendada. Ilmselt käis ikkagi parasjagu röövpüük ja me lihtsalt mõistsime teineteist valesti.

Kui hästi ette kujutada, siis pildi keskel võib aimata seda veidrat lootsikut imelise Dvina vaikses voolus.

Siit paari kildi kaugusel mõlemale poole on külad. Ühel pool Jakovajevo ja teisel pool Jarõgino. Ekspitsi viies päev kestis 13 tundi ning pärast 270 kildi läbimist oleme kodust teid pidi eemal 1999 kilomeetrit. 

Homme esimestel minutitel saab siis 2000 kilti täis.

Kilometraaž 270 km, kokku 1999 km.