Liigume jõudsalt

Teisipäev 9 august

Öö oli rahulikum kui eelmine. Ei olnud liiga palav ning kui Margus ventilaatori välja lülitas jäin isegi sügavalt magama. Ärkasime kell 7 ehk Eesti aja järgi kell 6. Kuna laager oli jõe ääres, siis kasutasin võimalust ning äratasin oma kere savipõhjalises ahtakeses jões. Hommikusöögiks ette nähtud aeg kulus sõnumitele vastamisele mistõttu kartulipuder tuli mokkade vahele mahutada suuremate portsjonitena. Kohvi loksub siiani kruusis. Pool tundi pärast liikuma hakkamist olime juba oblastikeskuse eeslinna tanklas, mis pakkus mulle uut ja huvitavat surrogaadivalikut.

Kell 9 jõudsime siis Vologdasse, kus ootas meid turg ja kauplus. Sõna turg tekitab Eesti meestes juba kerget allergiat, aga mulle meeldib konnata ja vaadata elu olu ning suhelda inimestega. Seekord jäi meie meeste sõna peale ja Vologdast aerutasime ühtlase tempoga läbi. Siin elavad rõõmsad inimesed kes hõikasid tervitusi ja lehvitasid meile. Arusaadav, nad ei pea ju Tsherepovetsis elama.

Võtsime suuna Arhangelskile, et siis 40 minutit peale Vologdast lahkumist itta keerata. Kui keegi tahab teada kust kohast tuleb ära keerata, siis märgiks tee ääres asuv posti otsa aetud teerull ... . Igasugustest asjadest tehakse siin kultuseobjekte.

Kaks tundi mööda maanteed ja pool tundi pärast keskpäeva jõudsime väiksesse ja palavasse Totma linnakesse, mille asutamisaastaks lugupidamist vääriv 1137. Siin olid estid minu rõõmuks sunnitud sommide survele alla andma ning mindi turule. Inimesed on siin oma olemiselt väga muhedad, aga kohalikust keelest suurt midagi aru küll ei saanud. Vahtisin neid nagu Simpsonite koer läbi kaamerasilma ja naeratasin. Temperatuuri järgi tundub olevat Kesk Aasia. Kohalikud ütlesid selle täitsa normaalse olevat. Kontinentaalne kliima – suvel palav ja talvel käre külm. Turul domineerib hiina kaup. Vaikne hiiliv revolutsioon.

Kell kaks teeme Semba jõe ääres lõunapausi, kus kasutasin taas võimalust ennast vette kasta. Vesi on soe ja põhi mudane. Värskenduseks täitsa sobilik. Paralleelselt Sembaga liigumegi edasi ida poole. Tee on tühi nagu kell ja lainesse sõidetud asfaldi ääres on näha vaid teetöölisi. Venemaal käib praegu tohutu teede ehitus. Sellel sirgel ja igaval teel oleks juhtunud ka esimene suurem jama. Kümme minti enne kella nelja jäi Pedro .) roolis magama ja õnneks oli tema paarimees piisavalt kiire reaktsiooniga, et tõmbas halli unimogi kraavipervelt teele tagasi. Alles nüüd oli Pedro nõus loovutama rooli oma kaardilugejale, kes sommide poolt oli kaasas operaatorina ning kelle nimeks oli Vakkinen. 

Tajun täiesti põhjendatud küsimust: Kes on Pedro? Pedro on Göran. Seesama mees, kes saksidega siinkandis juba korra käinud. Tema tuli seekord reisile ilma raadiosaatja ja vintsita ning kõige krooniks kipsis jalg, mis tõtte ma hakkasin teda Puujalg Pedroks kutsuma. Jah ma tean et see on ebaviisakas, aga tema poolt on sama ebaviisaks tulla sõidule ilma ettevalmistuseta ning seisukohaga, et te ju vintsite mind välja. Niisiis Pedro

Kell kolmveerand seitse saabusime näärivana kodumaale. Nii reklaamiti välja linna nimega Velikij Ustjug. Meie kutsusime seda Velikij Utjugiks (utjug on vene keeles triikraud) ja kujutasime vaimusilmas ette, et siin oleks võinud linna piiril olla tavalise posti otsa aetud tanki, lennuki või teerulli asemel mastaapne triikraud. 
Nagu ikka linna piiril oli ka siin DPS ehk Dorozhnaja Patrulnaja Sluzhba ehk liiklusmiilits. Kui meil senini oli DPSide üllatavalt libedalt läinud, siis seekord peeti meie imemasinad siiski kinni, aga seda ilmselt puhtast uudishimust, sest sama targalt sõitsime me üsna pea ka edasi. Näärivana kodulinnas vaadati meie karavani taas suuril silmil ning lehvitati rõõmsalt. Tegime bensukas peatuse ning tankisime autosid. Mina tankisin oma plaadikogu. Kohalikelt rekkajuhtidelt saime teada, et Uhtani viib veel 700 kilti asfalti. Seejärel peaks veel 25 kilti teed olema ning siis on shlush ehk žopa. Vaadates meie keskmist edenemiskiirust tähendab see veel poolteist asfaldipäeva, mille vastu mul otseselt midagi ei olegi.

Nagu päevaplaan ette nägi jäime kaheksa tuuris laagrisse. Parkisime masinad Krasavino nimelise küla lähedal Dvina jõe kaldale. Laagripaika otsides on meil tingimuseks sümpaatne eraldatus. Selle otsimisel märkasime keset põldu puusalus seisvat kirikutorni, mille punaseid telliseid võimendas oranzhiks värvunud õhtupäike. 

Nukker obelisk kõige kaduvusele. Kaader videost

Sommid suundusid jõe äärde ja meie keerasime oma ratsu nina kiriku poole, et hingata sisse ajalugu. Kirikut ei olnud kasutatud juba mitukümmend aastat, sest idas asuvast portaalist, milleni viis lai ja praktiliselt lagunenud trepp kasvasid juba läbi jämedad puud. Vaatamata tuule, jää, vihma ja inimese tõhusale hävitustööle olid lae ja seinamaalingud ning seintele jäädvustatud pühakirjad üpris hästi säilinud. See mis tugevas usus ja südamega tehtud, seda nii lihtsalt juba ei võta. Seistes seal maha jäetud pühakojas ja vaadates läbi seinapragude tungivate päikesekiirte punakas valguses neid tundmatu meistri poolt maalitud ikoone ootamatult suur ja kurb tunne. Kui kaduv on kõik inimese loodu ja kui suur looja on loodus. Koht mida kunagi aukartusega vaadati ja kus värinaga hinges inimesed hingeõnnistust palusid on tänaseks õnnistaja poolt maha jäetud. Veel mõned aastad ja seinamaalingud on vaid aimatavad.

Laagripaigas oli selgelt näha kui madal veetase tegelikult on. Vesi oli jube soe.Madal veetase ei takistanud vannivõtmist ning kõhuli vees olles sai sügavamas kohas isegi pead vee all hoides juukseid pesta, mis selles leitsakus suisa igapäevaseks vajaduseks oli muutunud. Suurema osa päevast veetsin ma ju 30 kraadises kuudis kus õhuniiskus oli ligi 80 %. Põhisängis oli vesi kindlasti üle pea, aga selles jõeharus kus mina kõhuli olles vee alla mahtusin on tavaoludes veesügavus umbes kolm meetrit. See on hea uudis, sest tõenäoliselt ootavad meid ees nii mõnedki jõeületused ja madal veetase annab selleks kindlasti palju rohkem võimalusi.

Pärast õhtusööki pääsesin sommide “sidekeskusele” ligi ning sain üle sati saata esimese lühikese reisikirja ja paar pilti. 

Päeva teekonna kohta läksid andmed lahku. Meie spidokas näitas 446, sommide GPSid üksmeelselt 490 ja Kari Unimogi taadeldud sõiduketas 473. 

Eks ta siis umbes 470 kilti ole.

Kilometraaž 470 km, kokku 1729 km.