Hommik saabus rutiinselt kell 6:45. Eilsest õhtus jäi mainimata üks oluline seik. Info 10 võõra inimese kohta liigub kiiresti. Meile saabus külla üks mees kaubikuga, kes tundus olevat eelnevatest rohkem informeeritud. Tema teadis talvetee kohta. Kaart pani teda alguses kukalt kratsima, aga pärast kerget kosumist suutis ta juba üsna adekvaalselt näpuga järge ajada. Ta olla seda teed 15 aastat tagasi talvel sõitnud. Meil palus ta veenval pilgul plaan maha matta.
Samal ajal kui ma oma reisi siiani ilgeimat hommikusööki sõin (Maggi spagettid tomatiga) saabus ka eilne kaubikumees kohale, et olla 100% kindel, et me otsa ümber pöörame. Seda ei juhtunud ja me ületasime Lemju kolmandat ning loodetavasti viimast korda.
Kell 9:45 on teel esimene takistus – sügavam oja, millest üle saamiseks oli vaja teda tsipa palkidega täita. Veerand tundi kihulaste rünnaku all ja ülesõit valmis. Siiani tundub kõik sujuvat. Kohalikud otsida sideliini, mille Benno meist vasakul ka leidis kui me hindasime ühe järjekordse kraavi ületamistaktikat.
10:23 jälle kraav, seekord sügavam. Olen saavutanud sääskede õhust püüdmises ja lömastamises järgmise leveli. Meie Volvo üritab siit ja sealtpoolt, aga tulutult ning ripub sommide ehitatud sillal, õnneks palgid kannavad. Kaks tundi ja 15 minutit hiljem pääseme liikuma.
 |
| Umbes sellises asendis me kahele rattale toetudes õõtsusime. Ainsana oli maa peal parem esimene. Vasak tagumine toetus sillapalgile. |
Niimoodi kraavist teise komberdades liigume aeglaselt kuid kindlalt Petšoora suunas. Vähemalt nii meile tundub. Pedro suutis vahepeal ühe palgi täpselt esitule sisse juhtida, mis tähendab et sõidusuuna poolset valgust siin hämaratel augustiöödel tal enam ei ole. Välja ilmunud gaasitrass ning Petšoora jõgi andsid lootust ja motivatsioon hakkas tõusma. Sääsepisteid enam ei tunne, temperatuur on konstantselt 27 kraadi ja joogivee paak veerandi peal. Kella nelja paiku teeme lõunapausi ja et aeg tühja ei läheks, siis kasutatakse aega ka autode kohendamiseks. Viimase jõeületusega läks roolivarras kõveraks. Õnneks on tagavara kaasas ja kõver läheb meistrimees Benno käe alla järgmises laagris.
Linnulennult oleme liikunud 22 kilomeetrit. Mitte just liiga palju. Kui me pärast pooleteisetunnist remonti oleme valmis liikuma, siis on sommide jäljedki juba jahtunud. Panid ees ajama. Järgmiseks asustatud punktiks kuskil sealpool on Ust Tšum. Kui me poole tunni pärast jõudsime gaasitrassi sõlmeni, siis tekkis täiesti põhjendatud lootus, et nüüd vist oleme paremate teede lähedal. Aga võta näpust. Juba paari kildi pärast oli ees esimene soolõik, millele järgnes kohe teine. Vihmasema suvega oleks olukord keerukam olnud, aga praegu nägi soo välja hirmsam kui tegelikult. Vahepeal ähvardanud äikesepilved muutsid kurssi ja andsid meile ainult paari puhangut nuusutada. Pealttuult paistab päikese poolt läikima löödud silmapiir.
Pimedani enam palju aega ei ole. Kuna tee muutus jälle heitlikumaks, siis korraks käis läbi plaan, et keerame tagasi ja katsetame alajaama juurest läinud teist teeotsa. Õnneks oli sommide esimene ekipaaž pärast kolgatat jõudnud laiale kruusakale. Kas tõesti? Jah tõesti, aga ega hõlpsamaks ei läinud, sest pärast paarikümmet minutit eriti laial liivateel läks meie masin keema. See “rannas sõitmine” annab päris korraliku koormuse. Veidi enne kella kaheksat õhtul tegime kaardivaatamise peatuse, sest vaatamata eilsele optimismile ei ole meie täpike ikka veel läppari ekraanile jõudnud. Põhjus lihtne – me liikusime kogu aeg itta, paralleelselt kaardi alumise servaga. Petšoorasse peaks gps-i järgi olema 124 kilomeetrit. Oleme terve tänase päeva sisuliselt gloobuse järgi orienteerunud.
Tagasi kaardil
Päeva lõpuks oleme kaardil. Meil on silmad peas! Nüüd võiks sõita kasvõi hommikuni. Mul on seda lihtne öelda, sest juhtide ja vintsimeeste jaoks oli olnud senistest kõige töisem ja väsitavam päev. Meie plaan jõuda Petšoorasse suubuva jõe suudmesse teostus. Puud sositavad, et Kazla Ju on sellel jõel nimeks. Massiivsetest rauast torudest korralik sild lisas optimismi, et homme “bõl letajet”. Tegime pesa silla kõrvale jõe äärde. Kell lähenes üheteistkümnele õhtul. Lootusetuna alanud päev lõppes õnnelikult. 2 päeva otsimist andis tulemust ja siin me nüüd oleme. Sellise emotsionaalse päeva lõpuks on mõnus istuda suurvee poolt kohale toodud palkidest tehtud lõkke ääres ja ajada sommidega juttu tühjast-tähjast.
Tänane menüü on olnud mitmekesine: hommikul spagettilöga, õhtuks kuivik ja pool purki ube. Lõuna jäi vahele. Intensiivse tegevuse käigus on nälg viimane asi mida märkad.
Kilometraaž 80 km., kokku 2638 km.
No comments:
Post a Comment