9 aastat, 1 kuu ja 4 päeva hiljem

Eessõna

Sobrasin arvutis ja kukkusin otsa oma esimesele ning siiani viimasele reisikirjale. Kunagi ammu ammu, aastal 2005 üritasime maismaad mööda jõuda üle Uuralite asuvasse Salehardi. Ja seda suvel. Talvel on Komimaa kandis veidi lihtsam, sest külm on talveteed kandvateks teinud. Suvel on asi keerulisem. Reeglina talveteedel suviti ei kruiisita ning teedega on seal üldse omamoodi lood. 
Enne meid olid seda proovinud 2 seltskonda. Ühed sakslased veokatega ja ka ühed poolakad Land Roveritega. Saksidega oli kaasas ka somm nimega Göran, kes ka meie ekspitsi kooseisus oli. Meie eelkäijad feilisid, aga meil oli miskipärast kindel tunne, et meil see õnnestub. 

Lühendatud kujul oli see lugu kunagi ilm.ee lehel ja veel lühemana GO Reisikirjas. Täispikkuses on see siiani olnud ainult minu arvutis ning kaustikutes ja kui ma ei eksi, siis ega ta kaustikust veel päris lõpuni ümber kirjutatud ei olegi.

Sõitu läksid 10 meest ja 4 spetsiaalselt ehitatud maastikuveokit. 
1 auto Eestist ja 3 eksemplari Soomest:

Eestlaste jõugus olid peale minu veel Aleksander Suur, Margus Peets ja Benno Raime ning liikusime me 6x6 Volvoga C03-ga.

Sommid olid 2 Unimogi ja 1 Sisuga. 
Unimog 1 - Harri Keinanen ja Kari Tannijärvi 
Unimog 2 - Göran Asplund ja Ari Vakkinen
Sisu - Timo Eklund ja Henrik Fageström 

No vot ja puhtast nostalgiast tekkis tunne, et hakkaks seda lugu jõudumööda üles upitama. Lappaks korra uuesti läbi need pildid, mis mul neid ridu lugedes silme ees jooksevad. Elaks uuesti läbi emotsioonid. Tore on kui seda marupikka juttu keegi veel peale minu sirvida viitsib, aga ennekõike on see siia kirja pandud puhtalt enda jaoks.

Kõik see sai ka üles filmitud, aga millal ma videomaterjal edimiseni jõuab, seda teab vaid Kauge Homme.

Selline see plaan meil lühidalt kokku võttes oli.

Lemo 
10.september 2014

Tallinn  

Päevik - Pihiisa

Mis kuradi pärast inimesed peavad päevikuid? Igavusest? Edevusest? Suhtlemisvaegusest? Igaühel on tuline õigus oma arvamust avaldada ja teistel on täpselt samasugune õigus teda ignoreerida. Või hoopis kuulata. Minu puhul ilmselt oli tegemist vajadusega enda jaoks olulised juhtumised kirja panna ja mõnikord ka emotsioone välja elada. Kuna väiksemas seltskonnas mis pikalt koos, võib emotsioonide välja näitamine mõjuda pikas plaanis grupi tervisele halvasti, siis nina vihikusse pistmine ja kirjutamine oli sellistel puhkudel abiks. Vaikne protest või pihtimus oma vaikivale ja kõike kannatavale paberist sõbrale – päevikule.
Nüüd üle vaadates ja terasid sõkaldest eraldades jooksevad sündmused filmijuppidena taas silme eest läbi. Katsun oma 32 päeva Venemaal kuidagi saba ja sarvedega looks vormida, et arusaamisele jõuda miks ma kogu selle jama ette võtsin. Ja kaustiku võtsin ma kaasa täiesti alateadlikult. Algselt ei olnud mingit plaani sinna miskit kirjutada. 

Proloog

Kogu lugu algas 2004. aasta lõpus kui Aleks ehk Aleksander Suur tegi ühe kummalise ettepaneku. Seda noobli nime ning (toona) oma nimele vasta koguga isandat mäletan 1999 aastast kui ta UUNO raadios käis ennast kirja panemas maasturite võistlusele. Järgmisel aastal organiseerisime sama võistlust juba koos ja nõnda see tutvus sündiski. 
Laia silmaringiga mehe suust tavaliselt rumalaid mõtteid ei kuule. Ta rääkis mulle telefonis linnast nimega Salehard ning plaanist jõuda sinna ratastel. Ega ma ei osanud suurt mõhhigi selle jutu peale kosta, sest Salehardi asukohast oli mul umbes sama palju aimu kui keskmisel Salehardi elanikul Kärdla kohta. Jutt hakkas peas tiirlema ja ei jätnud rahule. Ühel ööl küljelt küljele viseldes otsustasin, et tuleb minna. Uni tuli koheselt. Kui mõni põnev asi võib sinust lähedalt mööda minna ning sul on reaalne võimalus sellele rongile hüpata, siis jääb ikka kiusama küll. Mul ei olnud aimugi millele ma jah ütlesin, aga sisetunne ütles et ühele väga väärt värgile. Järgmisel hommikul helistasin Aleksile, teatasin oma liitumisest ning praadisin ennast selle mõttega veel õige mitu kuud. Otsus oli tehtud ja kui olin ennast ära praadinud, siis andsin oma plaanist ka sõpradele ja tuttavatele teada. 

Möödus kuid ja pilt järjest klaarus nagu suure vaevaga kokku minev puzzle. Salehard asub teisel pool Uuraleid, Obi jõe suudmes, endises koonduslaagrite piirkonnas. Salehardist läks läbi kurikuulus Stroika 501 ehk raudteeliin mida mööda taheti hakata Siberi rikkusi tsivilisatsioonideni vedama. Kurikuulus oli see ehitis seetõttu, et raudtee, mis kunagi ei valminud nõudis 300 000 sunnitöölise elu. Arulagedalt suur hulk süütid hingi, mis jääb küll väidetavale Valge mere kanali ehitusel ohvriks toodud miljonile alla, kuid on ikkagi üle viiendiku Eesti elanike arvust.

Ettevalmistused ja proovisõit Karjalas tegi mind tuttavaks ka osade ülejäänud ekspeditsionistidega – Benno, Marguse, Harri ja Kariga. Kuigi oli plaan kogu seltskonnal kätt ja tehnikat proovima tulla läks liikuma neljast masinast kaks ja neistki üks ilma vintsi ja muude vajalike lisadeta. Ainukesed kes olid tõsiselt võtnud olid eestlased. Margust olin eelnevalt mõnel korral kohanud seoses maasturite võistlustega ja kunagi toodetud telesaatega “4x4 Ametlik Armuke”. Bennot nägin esimest korda talvisel safaril Kõrvemaal. Seal kohtusin arvatavasti ka Kari ja Harriga. Täpselt enam ei mäleta.

Viis päeva autoelu metsas andis kätte esimese meki. Mee lakkumine see olema ei saa, see oli selge juba päeval mil otsustasin minna. Tegelikult oli täitsa mugav ja hubane ning meie Volvo väike "kuut" mahutas üllatavalt palju. Mind huvitas inimeste omavaheline läbisaamine. Mina kes ma ei lähe oma masina, vintsimise ja täppissõidu võimeid proovile panema, kuidas ma nende pühendunud fanaatikutega läbi saan. Äärmuslikes olukordades paljastub inimese tõeline pale. Lahkusime sõpradena. Suveniiriks võtsime kaasa kaks lehekülge tihedalt täis kirjutatud märkmeid korrigeerimist ja parandamist vajavate asjade loeteluga.

Tulles tagasi Baikalilt oli mul napp kaks ja pool nädalat stardini Salehardi poole. Tagasitulekupäeva hommikul viisin viisataotluse sisse. See oli siiski liiga hilja selleks, et saada midagi enamat kui ühe kuu viisa. 
No hea küll saab vast hakkama ... .

2005 aasta hilistalvel tehti Kõrvemaa karjääris sooja ja tutvust.
Kaader videost. 

Enne minekut.

Päev enne hakkasime autot kokku pakkima. Minu ülesandeks oli mägi toidumoona ja muud olulist mahutada ilmselgelt väikestena tundunud panipaikadesse. 
No pekki, see kola ei mahu ju siia ära. Ok, hakkan jupikaupa paigutama ja vaatame siis mis asjast välja tuleb. 5 tunnise pakkimise järel selgus, et ühe sellise mäe oleks veel autosse ära paigutanud. Järelikult ikkagi on maakera sees teine maakera, mis on natukeme suurem ... . Minu missioon oli sellega täidetud. 
Minu enda kraam oli juba pakitud ja kaasas, sest kodust ma enam läbi minna ei plaaninud. Võtsin kursi Saue lähedale Uus-Klaoksesse, kus sõprade Ranno ja Janne juures oli Baikali piltide vaatamine. Jube vahva. Võtsime napsi ja nuumasime ennast perenaise tehtud imemaitsva toiduga. Toas tundus jube palav ning kere vajas aklimatiseerumist. Seetõttu kolisin oma mati ja magamiskotiga pererahva aia ja oma auto vahele magama.